Press
16:49 08.02.2023
Likvideerija on teatavasti selline asjaajaja, kelle käest käivad läbi elujõu minetanud firmad. Üks prominentsematest Eestis on ilmselt Raul Pint, kelle kaubamärgiks sai Likvidaator. Tema sõnul leidub klientide seas ka heal ajal ehitusfirmasid, kes on raskustesse sattunud sulidest partnerite osavate skeemide tõttu.
Pint kirjeldas ka, et kuigi ärev aeg on kaasa toonud koondamised ja püksirihma pingutamise, ei ole kellelegi selge, mis toimuma hakkab. “Kõik valmistuvad millekski, mida keegi kirjeldada ei oska,” sõnas Pint.
Firmad surevad lainetena
Kuigi viimastel kuudel võib ärimaastikul pea igapäevaselt kuulda pankrottidest, koondamistest ja virelemisest, ei ole see Pindi hinnangul midagi erilist. “Tööd on stabiilselt palju olnud viimased kolm aastat,” kinnitas likvidaator. Mõningased muutused on selle aja jooksul toimunud aga selles, milliste elualade firmad tema ukse taha jõuavad.
“Ehitus on selline valdkond, et seal ettevõtted tekivad ja kaovad pidevalt,” tõi ta näite. “Koroona lisas ilusalongid ja restoranid — mingil hetkel tulid need lainena,” kirjeldas mees 2020. ja 2021. aasta iseloomulikku trendi. “Oli nii tuntud nimesid Tallinnast kui tundmatuid aastaid tegutsenud ettevõtteid perifeeriast.”
Piirangute aeg tõi samas veel ühe omapärase laine. “Mingil hetkel hakkas tulema firmasid, mis ei suutnud oma suhteliselt väikseid PRIA ja EAS-i toetusi tagasi maksta,” arutles Pint. Reeglina jäid toetuste summad alla 100 000 euro.
Neli aastat seletamatut olukorda
Likvidaatori hinnangul on nende ja muude toetustega loomulikku majanduskriisi edasi lükatud juba aastaid. “2018. aastast saati pumbati majandusse kunstlikult raha toetuste näol sisse,” sõnas Pint. “Tulemuseks oli maailma tasandil inflatsioon ja meeletu hinnatõus.”
See on aga kaasa toonud sootuks ennustamatu olukorra. “Analüütikud hoiavad hinge kinni,” kinnitas likvidaator. Ta tõi välja, et paljud suurfirmad ka laiemas maailmas hoiavad kulusid kokku ning koondavad. Odava raha perioodil kasvatatud inimpuhver käib praegu üle jõu, seepärast kaotab praegu töö 10 kuni 50 protsenti palgalistest.
“Keegi ei tea, mis edasi tuleb. Kõik valmistuvad millekski, mida keegi kirjeldada ei oska,” arutles Pint krüptiliselt. Mehe sõnul on majandus katteta rahaga segamini aetud. Samas vabaneb koondamiste käigus arvukalt terava mõistusega inimesi, kes on harjunud hea palgaga. “Kui nad ise midagi looma hakkaks, see tooks kaasa meeletu arengu.”
Hädalisi leidub ka parimatel aegadel
Kui me aga juba neli aastat sisuliselt illusioonis oleme elanud, siis millal viimati üldse orgaaniline majandusareng oli? “Loomuliku kasvu periood oli 2014-2018,” arvas Pint. Sellele eelnev aeg oli varjutatud äsja möödnud majanduskriisist. Likvidaator tõdes, et kuigi on karjääri jooksul näinud kolme buumi — esimene 1997, siis 2007 — ei oska ta praeguse perioodi kohta konkreetseid hinnanguid anda. “Kas ta on buum või juba kriis? Kunagi hiljem saame teada.”
Ilma tööta perioode likvideerijal ette ei tule, seda isegi kõige paremas ärikeskkonnas. “Jooksvalt on alati ettevõtteid vaja likvideerida,” tõdes ta. “Ikka tehakse valesid otsuseid, ikka leiab neid, kes otsustavad teisi üle lasta ja käivitavad omakorda ahela.”
Pint tõi näiteks olukorrad, mida on mõnelgi pool oma silmaga näinud. Maantee ääres on restoran aastakümneid töötanud, kuid siis rajatakse uus tee mõned kilomeetrid eemale. “Tehti inimestele justkui head, rajati uus tee, aga tulemuseks on elu välja suremine,” mõtiskles ta.
Suured tõllas, väiksed pankrotis
Likvideerija sõnul on raske esile tuua konkreetset asja, millega tema käest läbi käinud surevad ettevõtted silma paistaks ja mida seega vältida tasuks. “Paljud on lihtsalt seisma jäänud,” arutles Pint likvideerimise põhipõhjuste üle. “OÜ-tamine on ka väga massiline.”
Tema sõnul tuleb ehitusfirmade puhul aga sageli ette, et äripartnerid hakkavad sigatsema. Mõnel juhul kirjutab klient kavala lepingu, mille abil pärast osa rahast advokaatide toel maksmata jätta. “See on vana trikk, juba 20 aasta eest puutusin kokku,” sõnas mees ning selgitas, et väiksed ehitusfirmad seda enamasti üle ei ela, ahelreaktsioonina saavad aga ka nende partnerid augu eelarvesse.
“Teine lugu on see, kus peatöövõtja rikastub alltöövõtjate arvelt,” tõi likvideerija välja. Sel puhul skeemitatakse endale suurem vaheltkasu. “Seal pole väikseid ehitusettevõtjaid milleski süüdistada,” tõdes ta võimetute ohvrite saatuse kohta. “Tigedad nagu herilased, aga teha ei saa midagi. Pisike firma jääb ka kohtus alla — ega see ei ole elukutseline suli.”
Virelevate toitlustusettevõtjate seast tõi Pint hiljutise näite, kus maja uus omanik suurendas julgelt äripinna renti. “Firma juht ütles, et läheb nüüd minema, aga maja omanik sõnas — mine mine, kuid see köögikola siin kuulub mulle,” kirjeldas ta. Lepingus olevat nii kirjas, kuid oma varianti sellest olnud omanik nõus vaid kohtus näitama.
Ärimaastik on puhtam, kui arvata võiks
Mil moel mõjutavad likvideerijate tööpõldu aga kahtlase minevikuga ametivennad nagu Janek Odinec, kellest Ärigeenius hiljuti kirjutas? Raul Pindi sõnul on selliseid õnneks väga vähe ning usaldust likvideerijate vastu see ei mõjuta.
“Kui Likvidaator on kaubamärk, siis nemad on pigem tooted,” arutles ta. “Kuskil on kindlasti peremehed ehk kanalid, kes neid tegelasi müüvad,” arvas Pint. “Nad ise ennast müüma pole mingil juhul võimelised. Sel turul on ainuke määraja usaldus.”
“See, mida ma teen, erineb oluliselt sellest, millist muljet meedia voolis,” viitas ta mõne aasta tagusele skandaalile, kus ka Pint ise majandusajakirjanduses tankisti tiitli sai. Selle kontrastina on kliendid likvidaatori sõnul nüüdsel ajal pigem “kummaliselt” lugupidavad.
Üldiselt on ka Eesti ärimaastikul tegutsevate seadusrikkujate protsent pigem marginaalne. “Kui Eestis on 150 000 ettevõtet ja nendest paarsada aastas tegelevad poolteadlikult või teadlikult sigadustega — mis siis?” päris Pint. “Protsentuaalselt on see kaduvväike.” Mehe hinnagul oli mõne aasta eest selliste osakaal 0,04 protsendi ringis.
“Täna on see veel väiksem, järjest ju väheneb,” märkis ta petturite mõjukust hinnates. “See on eilne päev. Kõik need osalised hakkavad vanaks jääma, kellega ma olen pidanud võitlema.”
Firmade matja Raul Pint selgitab: milliste trikkidega ettevõtjad oma äripartneritele külma teevad?
Raul Pint rääkis Ärigeeniusele, et kogu majandus on juba viimased neli aastat elanud muinasjutulises illusioonis. Kriis oleks pidanud tulema juba ammu.Likvideerija on teatavasti selline asjaajaja, kelle käest käivad läbi elujõu minetanud firmad. Üks prominentsematest Eestis on ilmselt Raul Pint, kelle kaubamärgiks sai Likvidaator. Tema sõnul leidub klientide seas ka heal ajal ehitusfirmasid, kes on raskustesse sattunud sulidest partnerite osavate skeemide tõttu.
Pint kirjeldas ka, et kuigi ärev aeg on kaasa toonud koondamised ja püksirihma pingutamise, ei ole kellelegi selge, mis toimuma hakkab. “Kõik valmistuvad millekski, mida keegi kirjeldada ei oska,” sõnas Pint.
Firmad surevad lainetena
Kuigi viimastel kuudel võib ärimaastikul pea igapäevaselt kuulda pankrottidest, koondamistest ja virelemisest, ei ole see Pindi hinnangul midagi erilist. “Tööd on stabiilselt palju olnud viimased kolm aastat,” kinnitas likvidaator. Mõningased muutused on selle aja jooksul toimunud aga selles, milliste elualade firmad tema ukse taha jõuavad.
“Ehitus on selline valdkond, et seal ettevõtted tekivad ja kaovad pidevalt,” tõi ta näite. “Koroona lisas ilusalongid ja restoranid — mingil hetkel tulid need lainena,” kirjeldas mees 2020. ja 2021. aasta iseloomulikku trendi. “Oli nii tuntud nimesid Tallinnast kui tundmatuid aastaid tegutsenud ettevõtteid perifeeriast.”
Piirangute aeg tõi samas veel ühe omapärase laine. “Mingil hetkel hakkas tulema firmasid, mis ei suutnud oma suhteliselt väikseid PRIA ja EAS-i toetusi tagasi maksta,” arutles Pint. Reeglina jäid toetuste summad alla 100 000 euro.
Neli aastat seletamatut olukorda
Likvidaatori hinnangul on nende ja muude toetustega loomulikku majanduskriisi edasi lükatud juba aastaid. “2018. aastast saati pumbati majandusse kunstlikult raha toetuste näol sisse,” sõnas Pint. “Tulemuseks oli maailma tasandil inflatsioon ja meeletu hinnatõus.”
See on aga kaasa toonud sootuks ennustamatu olukorra. “Analüütikud hoiavad hinge kinni,” kinnitas likvidaator. Ta tõi välja, et paljud suurfirmad ka laiemas maailmas hoiavad kulusid kokku ning koondavad. Odava raha perioodil kasvatatud inimpuhver käib praegu üle jõu, seepärast kaotab praegu töö 10 kuni 50 protsenti palgalistest.
“Keegi ei tea, mis edasi tuleb. Kõik valmistuvad millekski, mida keegi kirjeldada ei oska,” arutles Pint krüptiliselt. Mehe sõnul on majandus katteta rahaga segamini aetud. Samas vabaneb koondamiste käigus arvukalt terava mõistusega inimesi, kes on harjunud hea palgaga. “Kui nad ise midagi looma hakkaks, see tooks kaasa meeletu arengu.”
Hädalisi leidub ka parimatel aegadel
Kui me aga juba neli aastat sisuliselt illusioonis oleme elanud, siis millal viimati üldse orgaaniline majandusareng oli? “Loomuliku kasvu periood oli 2014-2018,” arvas Pint. Sellele eelnev aeg oli varjutatud äsja möödnud majanduskriisist. Likvidaator tõdes, et kuigi on karjääri jooksul näinud kolme buumi — esimene 1997, siis 2007 — ei oska ta praeguse perioodi kohta konkreetseid hinnanguid anda. “Kas ta on buum või juba kriis? Kunagi hiljem saame teada.”
Ilma tööta perioode likvideerijal ette ei tule, seda isegi kõige paremas ärikeskkonnas. “Jooksvalt on alati ettevõtteid vaja likvideerida,” tõdes ta. “Ikka tehakse valesid otsuseid, ikka leiab neid, kes otsustavad teisi üle lasta ja käivitavad omakorda ahela.”
Pint tõi näiteks olukorrad, mida on mõnelgi pool oma silmaga näinud. Maantee ääres on restoran aastakümneid töötanud, kuid siis rajatakse uus tee mõned kilomeetrid eemale. “Tehti inimestele justkui head, rajati uus tee, aga tulemuseks on elu välja suremine,” mõtiskles ta.
Suured tõllas, väiksed pankrotis
Likvideerija sõnul on raske esile tuua konkreetset asja, millega tema käest läbi käinud surevad ettevõtted silma paistaks ja mida seega vältida tasuks. “Paljud on lihtsalt seisma jäänud,” arutles Pint likvideerimise põhipõhjuste üle. “OÜ-tamine on ka väga massiline.”
Tema sõnul tuleb ehitusfirmade puhul aga sageli ette, et äripartnerid hakkavad sigatsema. Mõnel juhul kirjutab klient kavala lepingu, mille abil pärast osa rahast advokaatide toel maksmata jätta. “See on vana trikk, juba 20 aasta eest puutusin kokku,” sõnas mees ning selgitas, et väiksed ehitusfirmad seda enamasti üle ei ela, ahelreaktsioonina saavad aga ka nende partnerid augu eelarvesse.
“Teine lugu on see, kus peatöövõtja rikastub alltöövõtjate arvelt,” tõi likvideerija välja. Sel puhul skeemitatakse endale suurem vaheltkasu. “Seal pole väikseid ehitusettevõtjaid milleski süüdistada,” tõdes ta võimetute ohvrite saatuse kohta. “Tigedad nagu herilased, aga teha ei saa midagi. Pisike firma jääb ka kohtus alla — ega see ei ole elukutseline suli.”
Virelevate toitlustusettevõtjate seast tõi Pint hiljutise näite, kus maja uus omanik suurendas julgelt äripinna renti. “Firma juht ütles, et läheb nüüd minema, aga maja omanik sõnas — mine mine, kuid see köögikola siin kuulub mulle,” kirjeldas ta. Lepingus olevat nii kirjas, kuid oma varianti sellest olnud omanik nõus vaid kohtus näitama.
Ärimaastik on puhtam, kui arvata võiks
Mil moel mõjutavad likvideerijate tööpõldu aga kahtlase minevikuga ametivennad nagu Janek Odinec, kellest Ärigeenius hiljuti kirjutas? Raul Pindi sõnul on selliseid õnneks väga vähe ning usaldust likvideerijate vastu see ei mõjuta.
“Kui Likvidaator on kaubamärk, siis nemad on pigem tooted,” arutles ta. “Kuskil on kindlasti peremehed ehk kanalid, kes neid tegelasi müüvad,” arvas Pint. “Nad ise ennast müüma pole mingil juhul võimelised. Sel turul on ainuke määraja usaldus.”
“See, mida ma teen, erineb oluliselt sellest, millist muljet meedia voolis,” viitas ta mõne aasta tagusele skandaalile, kus ka Pint ise majandusajakirjanduses tankisti tiitli sai. Selle kontrastina on kliendid likvidaatori sõnul nüüdsel ajal pigem “kummaliselt” lugupidavad.
Üldiselt on ka Eesti ärimaastikul tegutsevate seadusrikkujate protsent pigem marginaalne. “Kui Eestis on 150 000 ettevõtet ja nendest paarsada aastas tegelevad poolteadlikult või teadlikult sigadustega — mis siis?” päris Pint. “Protsentuaalselt on see kaduvväike.” Mehe hinnagul oli mõne aasta eest selliste osakaal 0,04 protsendi ringis.
“Täna on see veel väiksem, järjest ju väheneb,” märkis ta petturite mõjukust hinnates. “See on eilne päev. Kõik need osalised hakkavad vanaks jääma, kellega ma olen pidanud võitlema.”