Nagu igal sõjatandril kannavad armeed paratamatult kaotusi , on ka Eesti ettevõtluse mitmekümnepealine tankistiarmee sel aastal märkimisväärselt hõrenenud. Olgu siis põhjusekd Eesti Võlausaldajate Liidu esinaise Marie Rosina väsimatu lobitöö või ettevõtjate pöördumatult muutunud suhtumine (eks-) kriminaalidest koosnevasse tankistide isikkooseisu.
Tänavune EV100 juubel kujunes märgilise tähendusega sündmuseks, kuna pidustused toimusid pea paralleelselt kahel rindel - esimene Eesti libistas maksumaksja raha eest kallist kärakat ja peenikest sakusmenti presidendi vastuvõtul, teine Eesti sõitis oma raha eest protestimarsile valitsuse poolt genereeritud hinnatõusu vastu naabervabariiki
16.02 Äripäeva arvamusloos tõstatas Heldur Meerits äärmiselt aktuaalse ja kiirelt vananevas Euroopas lausa põletava teemaringi - emapalk , demograafia, rahvastiku vananemine ja selle seos inimeste majandusliku toimetulekuga.
Üha liberaliseeruva seadusandluse ja süveneva europehmuse taustal on firmade likvideerimisel kasutatavate tankistide hinnad drastiliselt langenud. Üha kasvav hulk endiseid kriminaalkurjategijaid on leidnud lõpuks oma kutsumuse ning realiseerivad ennast variisikute ning tankistidena. Tulemuseks on turul pakutava likvideerimisteenuse kvaliteedi langus erinevatest aspektidest praktiliselt nulli lähedale.
Vene - Eesti piiriehitus hakkab võtma humoristlik - korruptiivset möödet. Aastakümneid toiminud kahepoolne piirivalvesüsteem kahe suveräänse riigi vahel on muutunud poliitilise rahakulutamise tantsu- ja naljalavaks, kuhu varsti ilmselgelt ilmuvad mängu ka Eesti suurettevõtjad.
Kodanikule hakkab viimastel aastatel Eesti riigijuhtimine üha mõrumat meelt tegema. Kajastamist leiavad vaid presidendi asjatamised naisterindel ja peaministri teavitused seltskonnamängude kohta eurokolleegidega.
Kisajate suurim hirm on , et äkki nende vaiksed toimetamised maksurahaga avalikkuse ette kistakse ning seejärel lahinal jooksev riigi rahakraan kinni pannakse. Lisaks sellele kangastuvad eelarveraha ümberpumpajatele tõsise avaliku surve all ka ruudulised rootsi kardinad päris pikaks ajaks.
Viimastel ajal on ilmunud Äripäevas mitmeid hüsteerilisi arvamusavaldusi ettevõtete likvideerimise valdkonna kohta. Jättes arvamuste siiruse , erapooletuse ja tonaalsuse kirjutajate südametunnistusele, püüaksin veidi vaadelda selle ala eripärasid ja riigipoolse reguleerimise võimalikkust.
Riik saab raha valdavalt maksudest . Seekord jätaks kõrvale koduriigi maksukogumise eripärad ning vaatleks hoopis kogutud raha kasutamist ehk siis väärtuste ümberjagamist .
Viimastel ajal on Eesti ärikeskkonnas ringi hiilimas hulgaliselt erinevaid libalikvideerijaid, kes väikese meelehea eest lubavad tegevuse peatanud ettevõtte omanikud vabastada võluvitsa väel kõigist muredest. Paraku on medalil ka teine pool.
Viimase aja ärevad arengud pagulasteemadel on tekitanud minus küsimuse , kas pagulaskriisi taga pole mingit olulist konksu , mida Euroopa otsustajad teadlikult valijate eest varjavad. Tõde selguski pühapäevasest Postimehe artiklist ,mis sisaldas muuhulgas palju huvitavaid fakte Euroopa demograafilise statistika kohta.
Eestil on ainulaadne võimalus pöörata oma e-eripära puhtaks sularahaks. Märkimisväärne, kuid poolik samm selleks on tehtud e-residentsusega, mis praeguses vormis on Eestis mitteresideeruvatele välismaalastele pigem iselaadne kuuluvustunde või tunnustuse näitamise instrument. Tinglikult nagu klubikaart paljude teiste kliendikaartide hulgas.
Eestis kuulutati möödunud aastal välja 428 äriühingu maksejõuetus, mis on 31 ettevõtte võrra ehk 6,8 protsenti vähem kui möödunud aastal, selgub Krediidiinfo Eesti pankrottide paneeluuringust.
Ettevõtte üheks negatiivseks arenguks võib alati olla pankrot. Pankrot võib saabuda turumuutuste, ekslike hinnangute ja otsuste , samuti äripartneritelt nö. ülesaamise tagajärjel.
Paljudele ettevõtjatele on tuttav olukord ,kus on vaja otsustada - kas firma likvideerimine või hoopis pankrot. Kõlaliselt ning tunnetuslikult on kindlasti firma likvideerimine meeldivam kui pankrot. Pankrot seostub meie teadvuses millegi lõplikuga, samas kui likvideerimine tundub olevat midagi sellist , mis tuleb ära teha ja siis saab edasi liikuda . Igapäevapraktikale toetudes võib aga öelda, et nii pankrot kui ka likvideerimine viivad välja ühte punkti - ettevõtte kustutamiseni Äriregistrist.
Teravalt päevakorda tekkinud pagulasteema foonil on eestlased oma arvamustes ilmutanud harvaesinevat ühtekuuluvustunnet. Keegi pole vastu, et hädasolijatele abikätt sirutada. Oleme ajaloos isegi korduvalt olnud abivajaja rollis. Harja ajab punaseks Euroopa käärkambris plaanitav täies elujõus laisavõitu Põhja-Aafrika majanduspõgenike sundsissevedu.
Viimase kahekümne aasta jooksul olen palju kordi pidanud kuulma suvaliste inimeste suust juttu: "Ah, tegelesin ka likvideerimisega, aga ei tasunud ära..."
Eesti lähiajalugu on näinud paljusid ärivaldkondi, millega ühel hetkel nagu tegelevad kõik, kellel midagi muud mõistlikku teha pole. Sel kümnendil paistab aga olukord selline, et kõik, kel ajusid edukate start-upide tegemiseks napib, tegelevad Wordpressi põhiste veebilehtede vorpimise, SEO või siis firmade likvideerimisega.
Uueks trendiks tundub olevat ettevõtte äravarastamine tegelikult omanikult. Elusa firma juhatusse palgatud tankist ehk siis viisakalt väljendudes renditud juhatuse liige hakkab ettevõttest varasid välja kantima või siis kliendibaasi oma vastloodud firmasse üle tõstma.
Maikuus algas Eesti välisesindustes avalduste vastuvõtt e-residendi digitaalsete isikudokumentide väljastamiseks välismaalastele. Paljukiidetud ja kahtlemata innovatiivse Eesti e-residentsuse loojatel olla ambitsioonikas plaan jõuda ühel kaunil päeval kümne miljoni e-residendini.
Kodus laupäeva pidades kuulsin järsku oma selja taga roppu eestikeelset sõimu. Programmeerijast poeg oli Õhtulehte lugedes sattunud artikli peale, kus kirjutati riigikogu uuest 100 000 eurosest veebilehest ja puhtproffesionaalsest huvist ka sinna sisse kiiganud.
Üliodava teenuse otsingutel võib sattuda libalikvideerija otsa, kellega suhtlemise tulemusena on muret rohkem kui enne.
Mõni aeg tagasi plahvatanud infopomm sellest, et maksuamet käib avalikes kohtades firmaautosid otsimas ja püüab rentinike leidmiseks värvata korteriühistutest koputajaid, on näide sellest, et maksuamet ja riik teevad oma rutiinset tööd sihikindla jõhkrusega .
Eelmisel nädalal söed lõõmama puhunud maksuameti aktsioonid spordiklubide uste taga tõstatab taas küsimuse, kes on meie riigi omanik, peremees ja kuningas ?
Maksuameti agar toimetamine meenutab üheksakümnendaid, mil ametisse pidi minema kehvades riietes ja odava autoga. Aeg on läinud aastakümneid edasi, kuid struktuuri käitumismustrid on visad muutuma. Kodaniku ja maksumaksja hinge tekitavad sellised tendentsid ärevust ja ebakindlust.