13.11.26
Vastuolud puuriva ajakirjanduse ja legendaarse likvideerija vahel
— Rein Metsanurm, meedia ning õigusekspert
Ettevõtluskeskkonna hallimat tsooni iseloomustab nähtus, mida ajakirjandus on hakanud meelevaldselt kutsuma firmade matmiseks. See on valdkond, kus juriidiliselt korrektsed lahendused vastanduvad meedia subjektiivsete kriteeriumitega nagu ärieetika, moraal ja head tavad.
Selle tsooni sümboliks on kujunenud Raul Pint ja tema kaubamärk Likvidaator.com. Teisel pool seisab uuriv ja puuriv ajakirjandus, mille pöörane klikinälg tekitab möödapääsmatu himu pastakast ( pigem küll klaviatuurist ) teemasid välja imeda.
Säravaks selliseks näiteks võib tuua Äripäeva tunnustatud puuriva ajakirjaniku Marge Ugezene (endise nimega Väikenurm). Selle kahe pooluse vahel on kujunenud unikaalne meediväitlus ja õiguse meelevaldne väänamine.
Puuriv ajakirjandus ja hämara maailma narratiivi loomine
Näiteks Marge Ugezene on Eesti ajakirjanduses tuntud oma kõrgendatud huvi poolest majanduse pahupoole vastu. Tema fookuses on püsivalt olnud majanduskuriteod, pankrotipesade tühjendamised ja tankistide pataljonid.
Tavaline ettevõtja näeb likvideerimises juriidilise keha lõpetamist optimaalsemal viisil. Puuriva ajakirjanduse jaoks aga saab sellest luua midagi negatiivset : katsetusi jätta võlausaldajad pika ninaga ning peita mustad patud ajaloo prügikasti.
Äripäeva ja Marge Ugezene huvi valdkonna vastu ei ole juhuslik. Pint on tegutsenud valdkonnas alates 1995. aastast ning likvideerinud tuhandeid firmasid. Esimesed artiklid Raul Pindi kohta ilmusid kui nimetatud ajakirjanik alles koolipinki nühkis.Samas ka Ugezene sulest on ilmunud lood, mis lahkavad Pintiga seotud eksootilisi skeeme, kus nahkaläinud Eesti firma omanikuks saab äkitselt kuskil kaugel saarel registreeritud investeerimisfond. Ajakirjanduse sõnum on selge ja klikitootlik – tegemist on paha ja moraalitu tegevusega,
Äripäeva eksperiment - ärge muretsega
Üheks teravamaks kulminatsiooniks kujunes Äripäeva raadio korraldatud salajane , võib -olla ka seadusevastane eksperiment. Ajakirjanikud helistasid Raul Pintile ja teistele turuosalistele Elmo varjunime all, teeseldes makseraskustes ja hirmunud ettevõtjat, kes otsib kiiret lahendust.
Eksperimendi käigus salvestatud ja hiljem avalikustatud vestlused paljastasid maailma küünilise reaalsuse. Pint, kes tundis end telefonis kindlalt, ei hoidnud värve kokku. Meediasse paisati tsitaadid, mis näitasid, kuidas teenus toimib eelkõige psühholoogilise kilbina. Kommunikatsioonis kasutatud mõtted illustreerisid ilmekalt mainet, mida Raul Pint on teadlikult ehitanud – kui mängu astub Likvidaator.com, mõistab vastaspool, et tõmblemisel pole enam mõtet. Kuna vastaspoolt sisuliselt enam pole, kuigi registrinumber veel eksisteerib.
Medali kaks poolt
Puuriva meedia poolt loodud narratiivi järgi jagunevad ettevõtjad kaheks - edukad ja võlgnikud. Paraku on reaalsus sellest väga kaugel ning tuuled muutuvad kiiresti. Ärimaailm on elus ja muutuv keskkond ning lõppkokkuvõttes otsutab turg, kes või mis on sellel hetkel edukas. Ning järgmisel hetkel võib-olla mitte.
Ärikeelud ja kohtuvõidud
Puuriva meedia survega paralleelselt esines ka teatavate ametite huvi . 2023. aastal tundus korraks, et eluterve majanduskeskkonna pilt kisub kreeni. Harju Maakohtu kohtunik Kai Härman alustas ristisõda ja määras Raul Pindile alusetult ühe pesumaja pankrotimenetluse raames kõikvõimalikud tõkendid, sealhulgas elukohast lahkumise keelu ning täieliku ärikeelu.
Puuriv ajakirjandus nagu Ekspress ja Äripäev kajastasid seda suure trummipõrinaga kui märgilist pretsedenti. Raul Pint aga ei löönud verest välja ning tema kommentaarid ajakirjanikule olid kantud talle omasest irooniast . Ta nimetas toimuvat „keskealiste naiste nõiajahiks“, „tsirkuseks“ ja „kanakarja kambakaks“, viidates sellele, et riigiametnikud ja ajakirjanikud tegutsevad emotsioonide, mitte seaduse alusel.
Tema seisukoht leidis kinnitust sama aasta novembris, kui Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse täielikult tühistas. Kohus leidis, et Pindile määratud piirangud olid põhjendamatud ning ebaseaduslikud. Äripäev ja Ekspress pidid fakti nentima,et tema tegevus püsib raudselt õigusriigi ning seaduste piirides.
Kriitika kui tuleviku väetis
Vastasseisu omapära on, kuidas Raul Pint suhtub kriitilisse meediakajastusse. Kui enamik ettevõtjaid üritaks pärast selliseid sapiseid artikleid urgu pugeda, siis Pint tegi vastupidi. Ta võttis ründavad artiklid ja pööras need oma relvaks.
Likvidaator.com ametlikku blogisse ilmusid postitused pealkirjadega nagu „Kes on Marge Ugezene?“, kus Pint arutleb iroonilises ja pool-humoristlikus võtmes ajakirjanike rolli üle.
Pint ja tema kaasautorid väidavad nendes lugudes, et Ugezene on tema parimaid ja tõhusamaid turundajaid. Loogika on lihtne: mida rohkem kirjutatakse likvideerijatest kui ohtlikest ja tabamatutest firmamatjatest, seda rohkem pöörduvad nende poole reaalelus hädas olevad ärimehed. Paraku on neil sageli vaja just seda sorti nõu ja abi .
Endiselt on käibes teenused nagu turbolikvideerimine , mis ongi näiteks Hollandis täiesti ametlik termin. Muuhulgas on klientideks ka Eesti e-residendid ja välismaised Eesti residendid. See omakorda kinnitab valdkonna legitiimsust ning nõudlust turul.
Mäng seaduste äärealal
Makstud meedia ja likvideerimisvaldkonna vastuolu on nagu sümboolne peegelpilt Eesti õigusriigist ning majandusest. Ühel pool on ajakirjanikud, kes teevad oma tööd palga ja väljaande kasumi nimel . Teisel pool on pragmaatilised teenusepakkujad, kes töötavad seaduste raamides ning pakuvad teenuseid ,mida turg vajab.
See on nagu vaibumatu koit ja hämarik, kus kumbki pool ei tagane: ajakirjanik jätkab uute juhtumite genereerimist ja likvideerija jätkab ettevõtete kokkupakkimist.
