Naatriumi dünaamika: verest sügavale kudedesse

Esmasel tarbimisel on tiasiidide (nt hüdroklorotiasiid, indapamiid) toime üsna sirgjooneline. Nad blokeerivad neerutorukestes naatriumi ja kloori tagasiimendumise, mis sunnib organismi naatriumi ja vett uriiniga välja viima. Esimesel paaril nädalal langeb vererõhk peamiselt vere üldise mahu vähenemise tõttu. 

Pikaajalisel kasutamisel vere maht normaliseerub, kuid vererõhku langetav toime säilib.Fenomen peitub selles, et keha erinevad vedelikuruumid on omavahel pidevas dünaamilises tasakaalus. Kui naatriumi tase veres ja rakkudevahelises vedelikus langeb, tekib kontsentratsioonide erinevus rakkude sisemusega. 

Selle tulemusena hakkavad teised keharakud – eelkõige veresoonte seinte silelihasrakud – oma sisevarudest naatriumi välja pumpama. Seega ei puhasta tiasiidid naatriumi välja ainult verest, vaid sunnivad pikapeale ka sügavamad koed ja rakud oma naatriumisisaldust vähendama. Samasugune mehhanism toimib ka krooniliste tursete piirkonnas, kus kudedesse kiilutud sool ja vesi järk-järgult vereringesse imetakse ja eemaldatakse.

Kuidas naatriumi kadu kudedest veresooni laiendab?

See, et veresoonte rakud kaotavad naatriumi, ongi tiasiidide vererõhku alandava toime tuum. Kui silelihasrakkudes väheneb naatriumi kontsentratsioon, käivituvad rakuseinas spetsiaalsed pumbad, mida nimetatakse naatrium-kaltsiumivahetajateks. Rakud püüavad rakusisese tasakaalu taastada, pumbates väljast sisse naatriumi ja surudes selle vahetusprotsessi käigus rakust välja kaltsiumi ioone.

Kaltsium on aga element, mis vastutab lihaskiudude kokkutõmbumise eest. Kui kaltsiumi tase veresoonte silelihasrakkudes langeb, kaob kudedest pinge. Veresoonte seinad lõõgastuvad, veresooned laienevad (tekib vasodilatatsioon) ning nende vastupanu voolavale verele väheneb. Tulemuseks on elastsemad veresooned ja stabiilselt madalam vererõhk.

Mõju glükagoonile ja suhkruainevahetuse paradoks

Kuigi tiasiidid kaitsevad tõhusalt südant, on neil teadaolev mõju ainevahetusele. Pikaajaline ravi tiasiididega võib tõsta glükagooni taset veres ja langetada insuliini taset.

Glükagoon on kõhunäärme alfa-rakkude toodetav hormoon, mille peamine ülesanne on glükoosi vabastamine maksast, et veresuhkru taset vajadusel tõsta (insuliini vastandhormoon). 

Tiasiidid mõjutavad seda süsteemi kahel viisil. Esiteks stimuleerivad nad otse kõhunäärme alfa-rakke, mis paneb nad rohkem glükagooni eritama. Teiseks viivad tiasiidid kehast välja kaaliumi. Kui kaaliumi tase langeb, pärsib see insuliini eritumist kõhunäärmest. 

Kuna insuliini tase langeb, kaob glükagooni loomulik pidur. Glükagoon pääseb kehas võimule, andes maksale käskluse uut suhkrut toota ja seda verre paisata. See kombinatsioon – kõrgenenud glükagoon ja vähenenud insuliinitundlikkus – võib tõsta pikaajalisel ravil veresuhkru taset kui seda ei reguleerita sobiva dieediga. Samas aga võib see teatud tingimustel olla aga ainulaadne instrument rasvamaksa raviks.

Kaalumuutused ravi ajal: veekaal versus rasvkude

Patsiendid märkavad tiasiidide võtmise alguses sageli kaalulangust, mis võib jätta mulje, et ravim aitab põletada rasva või vabastada rasvades olevaid energiavarusid. 

Biokeemiliselt see siiski nii ei ole. Esmane kaalulangus tuleneb puhtalt vedeliku ja tursete vähenemisest (veekaalu kadu).

Rasvkoe ehk triglütseriidide lagundamist (lipolüüsi) reguleerivad kehas peamiselt sellised hormoonid nagu adrenaliin ja kasvuhormoon ( millest üks olulisi on ka insuliin ), mitte naatriumi tase rakkudes. 

Kuigi teoreetiliselt võiks kõrgenenud glükagooni tase rasvade põletamist stimuleerida, siis tiasiididest tingitud kaaliumi puudus ja sellest tulenev madalam insuliinitundlikkus töötavad sellele vastu. 

Krooniline insuliiniresistentsus ja kõrge veresuhkru tase pigem soodustavad rasva ladustamist, mistõttu tiasiide ei saa kasutada rasvumise raviks. Kaalulangus püsib seni, kuni keha hoiab madalamat vedelikutaset.

Pikaajalise ravi riskid ja luude heaolu

Kuna tiasiidid muudavad pikapeale kogu keha elektrolüütide profiili, on pikaajalisel ravil kaks nägu. Negatiivse poole pealt võib liigne naatriumi kadu kudedest ja verest viia hüponatreemiani, mis väljendub uimasuse, lihasnõrkuse ja tasakaaluhäiretena. See risk on eriti sagedane eakatel patsientidel ning kuumadel suvekuudel, kui naatriumi kaob täiendavalt ka higistamisega.

Teiselt poolt on tiasiididel unikaalne ja kasulik omadus hoida neerudes tagasi kaltsiumi. Kuna kaltsiumi ei eritatagi uriiniga välja, suunab keha selle vereringest luudesse. Pikaajaline tiasiidide tarbimine suurendab seega luutihedust ja vähendab märkimisväärselt osteoporoosist tingitud luumurdude riski, mis on eakatele patsientidele suureks lisaeeliseks.

Kokkuvõte

Tiasiidid ei ole pelgalt lihtsad diureetikud, vaid tugevad süsteemsed mõjutajad. Nende pikaajaline efektiivsus peitub võimes muuta rakkude naatriumisisaldust, lõõgastada veresooni ja stabiilselt vererõhku langetada. 

Kuna tegemist on sügava sekkumisega keha ainevahetusse ja hormonaalsüsteemi, ei sobi need ravimid eraldi otseselt kaalu alandamiseks, vaid nõuavad hoopis hoolsat veresuhkru ja elektrolüütide jälgimist, et tagada ohutu ja tõhus ravi.