Broilerite  kiire kasv  ja  inimesed

Tööstuslikus linnukasvatuses kasutatakse reeglit - kui hoida tibude söödas soola taset täpselt 0,25% peal, söövad linnud vahetpidamata ja kasvavad helikiirusel

Nende kehas töötab kõik nagu kellavärk, sest see soolakogus hoiab nende isu maksimumis ja imendumise ülikiirena. Inimese puhul aga on pilt teine. Meie keha on arenenud ajastul, kus soola oli looduses väga raske leida. 

Täna elame me aga maailmas, kus keskmine inimene sööb umbes 11 grammi soola päevas, millest 80 % on peidetud kujul töödeldud toidus. See on üle kahe korra rohkem, kui meie keha tegelikult vajab. Me oleme sattunud samasugusesse isulõksu nagu farmides kasvavad broilerid, kuid meie keha maksab selle eest ränka hinda.

Kuidas 11 grammi soola meie mõistuse üle võtab

Kui me sööme palju soola, ei ole tegemist enam pelgalt toidumaitsestajaga. Sool hakkab ajus käituma nagu sõltuvusaine. Esiteks tekitab see naudingulaksu ajus. Suur kogus soola käivitab aju tasustamiskeskuse ja vallandab dopamiini, mis tekitab tugeva tahtmise tunde ning sunnib meid sööma ka siis, kui kõht on täis. 

Teiseks pimestab see küllastussignaali. Kehas on hormoon nimega leptiin, mille ülesanne on öelda ajule, et rasvavarud on täis ja söömine tuleb lõpetada. Liigne sool lülitab selle signaali välja, aju jääb selle hormooni suhtes pimedaks ja näljalüliti jääb püsivalt sisse.

Soolestiku töö läheb blokki

Kõige suurem paradoks on see, et samal ajal kui sool sunnib meid rohkem sööma, rikub see ära meie seedimise. Selleks, et soolestik saaks toidust kätte kasulikud ained, on vaja täpset vedeliku tasakaalu. 

Kui soola on soolestikus liiga palju, hakkab see vett kehast soolestikku tõmbama. Toit lipsab peenest soolestikust liiga kiiresti läbi, mistõttu keha ei jõua vitamiine ja mineraale kinni püüda. Sinu rakud jäävad nälga ja aju hakkab uuesti paaniliselt toitu nõudma. Sa sööd rohkem, kuid tulemust pole. Ise rasvud, aga rakud on näljas.

Soola piiramine vs. GLP-1 ravimid

Kõik räägivad täna  imeravimitest ehk GLP-1 agonistidest .Erinevaid Ozempicuid, mis võtavad inimestelt ära igasuguse hundiisu, on turul juba päris mitmeid.

Uuringud aga paljastavad jahmatava fakti: kui sa vähendad oma soolatarbimist 1,5 grammi peale, saavutad sa täpselt sama tulemuse kui GLP1 revimitega ehk ülesimuleeritud isu kadumise. Mõlemad meetodid sihivad täpselt sama kohta – sinu aju isukeskust –, kuid nad teevad seda täiesti erineval moel.

Soola vähendamine parandab keha, samal ajal kui ravimid valetavad ajule. Soola piiramisel kaob ajust soola põhjustatud põletik ja aju hakkab uuesti nägema sinu keha loomulikku küllastushormooni leptiini. 

GLP-1 ravimid aga matkivad hormoone  ja lülitavad isu välja. Ehk siis lihtsalt tuimestavad naudingu. 

Soola piiramine aga võtab ajult ära igapäevase laksu, mis tekitas krõpsude ja kiirtoidu söömisel naudingusööstu. 10–14 päevaga aju dopamiinisüsteem rahuneb ja toit lõpetab käitumise nagu sõltuvusaine. GLP-1 ravimid seevastu keeravad ajus üldise naudingu nupu vaiksemaks, vähendades sageli ka rõõmu muudest tegevustest.

Samuti toimub erinevus seedetraktis. Soola langetamine 1,5 grammile taastab soolestikus õige rõhu ja normaalse kiiruse, et vitamiinid saaksid imenduda ja näljasignaalid kaoksid. 

Ravimid aga vähendavad isu  jõuga, aeglustades mao tühjenemist ja peaaegu halvates maolihased, mistõttu toit jääb tundideks makku mässama.

Lahendus- soolas tarbimise viimine 1,5 grammini päevas

Uuringud näitavad, et sellest nõiaringist on võimalik tasuta ja ilma kõrvalmõjudeta välja astuda. Kui vähendada oma päeva soolakogust 1,5 grammini, harjuvad sinu keelel olevad retseptorid kahe nädalaga uue reaalsusega ja toit hakkab maitsema rikkalikult. 

Aju põletik taandub, loomulik täiskõhutunne taastub, vererõhk langeb ja keha vabaneb liigsest veest. 

Soola vähendamine eemaldab algpõhjuse, miks su aju üldse nõudis lakkamatult rohkem toitu, võimaldades ainevahetusel töötada nii, nagu loodus selle kavandas.

Ehk siis sa polegi enam broiler kui niikaugele jõuad.