14.06.26
Oliver Kruuda pankrotitrall - on see miski pärisasi või kõrgseltskonna meelelahutus?
— Raul Pint, meelelahutusekspert
Eesti ärimaailm on nagu teleprogramm, kus Oliver Kruuda pankrotimenetlus on juba viiendat hooaega jooksev hitt-sari. Kui Tartu Maakohus kuulutas 2021. aasta sügisel välja legendaarse piima- ja kommikuninga isikliku pankroti, hõõrusid paljud käsi - nüüd on temaga lõpp.
Aga võta näpust – kellegi pankrot pole ju maailma lõpp, eriti veel Kruuda-suguse mehe puhul, kelle elujanu ja loominguline suhtumine juriidilistesse reeglitesse teeb silmad ette igale Hollywoodi stsenaristile.
Kas tegu on Eesti pankrotimasinavärgi uimase näidisetendusega või on võlausaldajatel tõesti mingid lootused? Vaatame asjale helgemalt ja ilma liigse draamata.
Kapitalism kui vabatahtlik seltskonnamäng
Kõigepealt tasub tõdeda : protsessiosalistest ei ole keegi nälga suremas ja keegi ei pea selle loo pärast pisaraid valama. Selles menetluses ei nõua oma viimaseid sääste tagasi murelikud pensionärid ega väikefirmad. Ei, laua taga istuvad kohaliku äriilma tõelised raskekaallased.
Pankrotiavalduse taga on suurärimees Marcel Vichmanni ettevõte Best Idea OÜ, kelle ligi 15 miljoni eurone nõue asja veerema pani. Ja siin on võtmesõnaks vabatahtlikkus. Oliver Kruuda ei hoidnud Vichmannil ega teistel võlausaldajatel püstolit meelekohal.
Nad kõik on ise piisavalt rikkad, kogenud ja krokodillinahas ärihaid, kes andsid Kruudale raha täie teadvuse juures. Nad teadsid suurepäraselt, et Oliveriga äri ajamine on nagu Ameerika mägedel sõitmine – adrenaliin on laes, aga vahepeal võib veri paksuks minna ja süda seiskuda. See oli teadlik risk ja täna on see lihtsalt üks põnev peatükk neist igaühe niigi kirevas ettevõtluspäevikus.
Pankrotiturism ehk Kruuda reisikiri
Kruuda pankrotimenetlus on tõestanud, et Eesti õigussüsteem suudab pakkuda nii protsessiosalistele kui avalikkusele tipptasemel meelelahutust. Kui asi hapuks läks, ei jäänud Kruuda nurka nutma, vaid tegi loomingulise lükke: ta kuulutas end pankrotiks hoopis Iirimaal!
See oli suurepärane pankrotiturismi pärl, mis pani Soraineni advokaadid ja Iiri kohtunikud higistama, kuni viimased lõpuks käed üles tõstsid ja asja Eestile tagasi andsid.
Eesti ametnikud on saanud Kruudaga tõelise spordipäeva:
Haldurite tants: Kruuda on vahetanud pankrotihaldureid nagu sokke. Praegune haldur Mark Uska on järjekorras juba neljas – mees, kes peab seda rege edasi vedama.
Konto puudumise müstika: Kui kohus määras talle koostööst hoidumise eest 320-eurose trahvi, teatas Kruuda sulaselges eesti keeles, et tal pole isegi pangakontot, rääkimata rahast. Sularahaga opereeriv eksmiljonär – kas pole mitte romantiline tagasitulek juurte juurde?
Peitusemäng: Kuna meest on füüsiliselt raske tabada, kuulutati ta korraks isegi tagaotsitavaks. Kruuda aga elab oma elu kusagil rahulikult edasi, näidates, et kohalikku süsteemi saab võtta ka kerge huumoriga.
Kas rikkad saavad veel rikkamaks?
Kuigi võlausaldajatel on taskud niigi punnis, ei ütle ükski ärimees lisamiljonitest ära. Ja lootust tegelikult on! Tühja pankrotipesa asemel käib siin jaht varadele, mis liikusid enne rebenemist lähedaste ja variisikute kontrolli alla.
RASK advokaadibüroo veab siin tõelist detektiivitööd:
12-miljoniline pusle: Haldurid üritavad Elveda OÜ kaudu (Tere aktsiate müügist) lähedastele liikunud 12 miljonit eurot pessa tagasi sikutada. Lahingud käivad ringkonnakohtus ja kaotada pole midagi.
Kinnisvararalli: Kohtulaual on viie eksklusiivse kinnistu võõrandamise tühistamine.
Kriminaalasja lõhn : Kuna prokuratuur uurib asja ka majanduskuriteona, võib reaalne hirm vabaduse kaotuse ees panna asjaosalised oma sukasäärt vabatahtlikult tühjendama.
Elu läheb edasi
Oliver Kruuda pankrotisaaga ei ole kellegi jaoks tragöödia – see on suurepärane majanduskomöödia, kus kohalikud suurärimehed mehed klaarivad omavahel vanu arveid. See on näidanud Eesti pankrotimasina sobivust ja töökindlust sedatüüpi meelelahutusprogrammi jaoks ning hoidnud kõigil asjaosalistel adrenaliini kenasti üleval.
Varem käisid Eesti tippärimehed koos jahil, nüüd tundub see olevat vahetunud kohtusaalides kooskäimise vastu. Et näeb tuttavaid, saab suhelda tarkade inimestega, ruum on puhas ja kuiv ning ei pea kummikutega tulema. Veelgi enam - pärast koos toorest sooja maksa sööma )
Võlausaldajate lootused pole kustunud, sest varade liikumise kaardid on laual. Kuid isegi kui sealt sentigi ei tule, on olnud lõbu laialt ja miljonite väärtuses õppetunde. Lõppude lõpuks - mis on mõned miljonid võrreldes tõelise sõprusega?
