Millal jõuab kätte laenupõhise kasvu lõpp?

Laenupõhise majanduskasvu lõpp saabub süveneva hääbumise seeriana. Kriitiline punkt saabub siis, kui laenuteenindamise kulud (intressid ja põhiosa tagasimaksed) hakkavad ületama uue laenuraha tekitatud majanduslikku kasu. Seda nimetatakse kahaneva tootluse seaduseks: kui esimesed laenatud miljardid ehitavad teid ja tehaseid, siis viimased miljardid kuluvad pelgalt vanade võlgade refinantseerimiseks ja jooksvate kulude katteks.

Lõpulugu käivitub, kui kreeditorid ehk investorid kaotavad usu riigi võimekusse oma kohustusi täita. Kui usaldus kaob, nõuavad turud kõrgemat riskipreemiat, mis kergitab intressimäärasid. Riikidele tähendab see, et üha suurem osa maksutuludest kulub intresside maksmiseks, mitte haridusse, infrastruktuuri või tervishoidu investeerimiseks. Kui intressikulu ületab SKP reaalse kasvu, on riik sisenenud matemaatilisse lõksu.

Kuidas laenupõhine kasv lõppeb?

Ajalugu näitab, et laenupõhise mudeli kokkuvarisemiseks on kolm peamist stsenaariumit, mis sageli üksteisega põimuvad:

1. Deflatsiooniline krahh ja võlgade korrektsioon: pangad lõpetavad laenamise, varade hinnad (kinnisvara, aktsiad) kukuvad kolinal  ja käivitud massiline pankrotilaine. Riigid on sunnitud rakendama ränka kärpepoliitikat. See toob kaasa majandussurutise, kõrge tööpuuduse ja sotsiaalsed rahutused, nagu nägime pärast 2008. aasta finantskriisi.

   
   

2. Kõrge inflatsioon või hüperinflatsioon: Kui riigil on võlad omas valuutas, on lihtsaim tee raha juurde trükkida. Keskpank ostab valitsuse võlakirju, ujutades turu üle odava rahaga. Tulemuseks on valuuta devalveerumine ja ostujõu kadu. Võlad põletatakse inflatsiooni tules, kuid selle ohvriks on tavaliste inimeste säästud ja majanduslik stabiilsus. 

   
   

3. Pikaajaline stagnatsioon, mis toimus Jaapanis: Majandus ei kuku kolinaga kokku, vaid hangub aastakümneteks. Võlakoorem on nii suur, et intressimäärad tuleb hoida nullis. Majandus ei kasva, tootlikkus seisab ja riik vindub.

Demograafia kui varjatud ja vääramatu katalüsaator sellisel puhul

Vastus on ühemõtteline: demograafia on sellise rebenemise kõige vääramatum tegur. Laenupõhine mudel eeldab olemuslikult püramiidskeemi laadset struktuuri – homne maksumaksjate ja tarbijate põlvkond peab alati olema suurem või tootlikum kui tänane, et suuta kanda mineviku võlakoormat.

Kõik arenenud riigid ja üha enam ka arengumaad seisavad silmitsi demograafilise talvega: sündimus väheneb ja elanikkond vananeb kiiresti. See toob kaasa kahekordse surve:

1. Tööjõu ja tarbijate kahanemine: Vähem töötavaid inimesi tähendab väiksemat maksutulu riigile ja madalamat tarbimisnõudlust turul. Kuna SKP sõltub otseselt töötajate arvust ja niiden tootlikkusest, siis tööjõu kahanemine tõmbab majanduskasvule pidurit.

   
   

2. Sotsiaalkulude plahvatuslik kasv: Vananev ühiskond vajab tohutuid ressursse pensioniteks ja tervishoiuks. Need on jooksvad kulud, mis ei loo uut majanduslikku väärtust ega aita võlga tagasi maksta.

Kui riigi elanikkond kahaneb, jaguneb olemasolev tohutu võlakoorem üha väiksema arvu töökäte vahel. Noorem põlvkond avastab, et nad peavad maksma ülikõrgeid makse, saades vastu minimaalselt avalikke teenuseid, kuna lõviosa rahast läheb pensionäride ülalpidamiseks ja mineviku võlgade intresside tasumiseks. See hakkab aga omakorda arengut pidurdama, sest noorte jaoks pole huvitav varasemate põlvkondade surnud lehmi kinni maksta ning nad suunduva rohkem viljakatele jahimaadele.

Kokkuvõte

Laenudel põhinev majanduskasv lõppeb seal, kus kohtuvad matemaatiline reaalsus ja demograafiline paratamatus. Riigid ei saa lõputult elada tuleviku arvelt, kui tulevik tõotab tuua vähem inimesi ja rohkem ülalpeetavaid. 

Demograafiline kriis ongi see viimane tõuge, mis muudab laenumudeli jätkusuutmatuks. Riikidel tuleb peagi silmitsi seista reaalsusega, kus kasv peab tulema reaalsest tootlikkuse tõusust, mitte järjekordsest laenutrükist. Kes sellest rongist maha jääb , on kõrvuni mudas.