Pindi ja tema toetajate silmis ei olnud toimuv tavapärane riiklik järelevalve, vaid koordineeritud ja agressiivne katse korraldada avalik näidispoomine, mille eesmärk oli hirmutada kogu turgu.

Uue riikliku lüpsilehma sünd  ja näidisjuhtumi otsingud enese vajalikkuse tõestamiseks

Kui Eesti riik otsustas peale teatud seltskonna usinat lobbytööd luua Maksejõuetuse teenistuse, oli poliitiline ja ühiskondlik ootus loodud  selge: riik pidi asuma jõulisemalt võitlusse varatute pankrotimenetluste ja nn firmamatjatega. 

Peale selle olisd väga selgelt välja joonistunud selle taga olevad huvigrupid ning oli ette teada, kes saavad rammusa palgavooliku otsa. Follow the money.. as always.

Süsteemi kokkuaretamise ajal hakati teravalt  ründama mudelit , kus raskustes ettevõtted liikusid enne pankrotti professionaalsete likvidaatorite kätte, misjärel menetlused varade ja dokumentide puudumise tõttu vahel lihtsalt raugesid.

Selles õhkkonnas vajas uus riiklik ametkond pretsedenti – mastaapset juhtumit, mis näitaks avalikkusele ja äriringkondadele, et reeglid on muutunud. Valik langes Juraro Grindaviki kaasusele, kus ettevõtte juhtimise oli üle võtnud Raul Pint. Maksejõuetusteenistuse, kohtu , pankrotihalduri ja tema elukaaslase koostöös otsustati käiku lasta kõige vingemad PR  tööriistad uue ameti eksistentsi õigustamiseks.

Süüdistuste fabritseerimine : Dokumentide ja varade kadumise müüt

Ametkondlik strateegia näidispoomise läbiviimiseks ehitati üles klassikalisele narratiivile, kus likvidaatorit esitleti kui peamist takistust tõe jaluleseadmisel ning vastaspoolt õilsate rüütlitena, kes pahad ära koristavad.

Menetluse käigus heideti Pindile ette:

• Andmete varjamist: Väideti, et ettevõtte raamatupidamisdokumente ja finantseerimisajalugu hoitakse teadlikult halduri eest varjus, et takistada võimalike varade kantimise tuvastamist.
  
  

• Vastutusest kõrvalehoidmise soodustamist: Süsteemi argumendiks oli, et ettevõtte üleandmine Pindile oli teadlik samm, mille eesmärk oli kaitsta tegelikke endisi omanikke ja juhatuse liikmeid võimalike tagasinõuete ja isikliku vastutuse eest.

Selleks, et survet ja näidispoomist maksimeerida, taotleti esimese astme kohtus erakordselt karme sunnimeetmeid ja menetluslikke tõkendeid, mis pidid Pindi tegevusvabadust drastiliselt piirama ja näitama riigi kompromissitust.

Koordineeritud meediafoon ja "firmamatja" räpane stigma

Pindi leeri ja juriidiliste ekspertide hinnangul ei toimunud lahing ainult kohtusaalis, vaid ka avalikus meediaruumis. Juhtumit kajastati peavoolumeedias mastaapselt ja detailideni, kusjuures Pindi kohta kasutati süstemaatiliselt emotsionaalselt laetud ja halvustavat terminit "firmamatja".

Sellise avaliku kuvandi loomise eesmärk oli kahetine:

1. Legitimeerida riigi jõulisi samme: Näidata avalikkusele, et riik võitleb "pimedate jõududega" majanduses ja kaitseb ausat ärikeskkonda.
   
   

2. Luua hirmuefekt: Anda signaal kõigile teistele ettevõtjatele ja likvideerijatele, et riiklik masinavärk võib vajadusel purustada igaühe, kes püüab süsteemi reegleid painutada.
   
   

3. Tõestada uue ameti hädavajalikkust : Mida väga keegi ei usu seniajani.

Juriidiline krahh kõrgemates kohtuastmetes

Kuigi esimese astme kohus läks riigi ja halduri esialgse survega kaasa ning rahuldas karmid nõudmised, osutus plaanitud näidispoomine juriidilises mõttes kaardimajaks. Raul Pint ei alistunud survele, vaid vaidlustas talle määratud piirangud ringkonnakohtus ja hiljem Riigikohtus.

Kõrgema astme kohtud analüüsisid riigi esitatud süüdistusi ja sunnimeetmete aluseid puhtalt seaduse, mitte emotsioonide valguses. Tulemus oli riigiaparaadi jaoks piinlik:

• Kohtud leidsid, et alama astme kohtu otsused ja riigi esitatud argumendid olid juriidiliselt nõrgad, ebapiisavalt tõendatud ning rikkusid proportsionaalsuse põhimõtet.
  
  

• Kõik Raul Pindile seatud radikaalsed juriidilised tõkendid ja piirangud tühistati täielikult.

  
  

Pindi ja tema platvormi Likvidaator.com jaoks oli see otsustav võit. See tõestas, et ametnike odav aktsioon oli juriidiliselt toores ja rajatud soovile saavutada kiire, populistlik ja hirmutav näidisvõit, millel puudus aga reaalne õiguslik vundament.

Õppetund õigusriigist

Juraro Grindaviki kaasus jääb Eesti õigusajalukku meeldetuletusena, et isegi kõige üllamatele eesmärkidele viidates – nagu äriruumi puhastamine – ei tohi riiklikud ametkonnad asendada seaduse täpset täitmist odavate emotsioonide ja põhjendamatu avaliku survega. 

Katse korraldada Raul Pindile näidispoomine kukkus läbi, sest Eesti kohtusüsteem suutis säilitada objektiivsuse ja näitas, et õigusriigis loevad faktid ja juriidiline korrektsus, mitte meediakampaaniad ja ametkondlik ind.