Tehingute keskmes oli Itaalias registreeritud ettevõte Datasel S.R.L.. Nagu hiljem selgus, oli tegemist klassikalise riiulifirmaga, mille ostis 2024. aasta märtsis India ettevõte Neco Defence Munitions. Selle taga seisid India ärieliidi esindajad, nõod Anand ja Avneesh Jayaswal, kellel relvadest ning laskemoonast polnud mingit aimu.

Nende tegelik taust ja varasem ärikogemus pärines hoopis luksuskaupade, IT ja tekstiili valdkonnast. Kumbki firma polnud varem militaarturul mürskude tarnijana kanda kinnitanud, rääkimata nende tootmisest.

Hindud ei tegutsenud üksi. Skeemi oli mässitud ka salapärane Ühendkuningriigis registreeritud vahendusfirma Miava Capital Ltd, mida juhib austraallane Noel Duigan. Miava Capital oli Eesti riigiga seotud juba enne Dataseli afääri (huvitav küll, kuidas täpselt? ) ning osutus lõpuks skandaalsete mürsulepingute üheks ametlikuks osapooleks.

“Ühtegi kasutuskõlbulikku mürsku ei ole valdavalt Euroopa Komisjonist tulnud raha eest tänaseni saadud, küll aga praakkaupa ning rida vabandusi ja lubadusi,” kirjeldas olukorda tabavalt Äripäev.

Miljonite liikumine: Hoiatavate märkide ignoreerimine

Hoolimata sellest, et vastaspoolel puudus igasugune usaldusväärne militaarne ajalugu, avas Eesti riik rahakraanid. Raha ei pärinenud otse meie riigieelarvest, vaid suures osas Euroopa Liidu Euroopa Rahurahastust (EPF) ja Venemaa külmutatud varadest, mis tegi vastutustunde ametnike silmis näiliselt veelgi udusemaks.  Selliste skeemide puhul ei saa kunagi välistada ametnike isiklikku huvitatust läbi näiteks tarnija poolt kokkulepitud protsendi kandmist ametniku usaldusisiku offshore firma pangaarvele.

Väidetavalt toimuvad sellised asjad vaid slaavi taustaga pollitilises ja ärikeskkonnas, kuid tegelikkuses on tegu igapäevase nähtusega Euroopa riikide otsustuskoridorides. Skeemid on mõnevõrra kõrgema pilotaaziga ,kuid tulemus on alati üks - maksumaksjate miljonite voolamine ametnike ja poliitikute offshore arvetele.

Rahavoo liikumise  kronoloogia:

• August 2024: Sõlmiti esimene müügileping Dataseliga ja kanti üle esimene 15 miljoni euro suurune ettemaks. 

  
  

• Oktoober 2024: Vaatamata sellele, et esimesed tarned liikusid juba eos üle tähtaegade, allkirjastati teine leping ning teele saadeti veel 10 miljonit eurot. 

  
  

• November-Detsember 2024: Esimesed mürsud pidid Ukrainasse jõudma novembris, kuid Datasel teatas tarneraskustest. Selle asemel, et pidurit tõmmata, sõlmis RKIK vahemikus augustist detsembrini kokku neli lepingut, kasvatades kogusumma ligi 70 miljoni euroni (millest otseselt kohtus nõutakse täna tagasi 59,8 miljonit). 

Kohalejõudnud näidispartiid osutusid Breaking Defense andmetel kohapealses kontrollis mittevastavaks, komplekteerimata ja ebakvaliteetseks praagiks. Sisuliselt osteti ulmelise summa eest olematut kaupa.

Sisekontrolli täielik krahh ja Riigikontrolli hävitav audit

Riigikontrolli peadirektor Janar Holm avaldas raporti, mis paljastas riigiasutuses valitseva süsteemse korralageduse. Selgus, et kaitseministeeriumi valitsemisala finantsjuhtimine sarnanes pigem kontrollimatu erafirma kui range riigikaitselise struktuuriga. 

Riigikontrolli audit tõi välja konkreetsed rikkumised:

• Allkirjastamata dokumendid ja volituste puudumine: Paljud olulised finantskohustused ja lepingute muudatused jäid valitsemisalas nõuetekohaselt allkirjastamata. Endine sisekontroll proovis seda õigustada süsteemivigadega, väites kummalisel kombel, et dokumendid "lihtsalt „ei läinud meiliserverist läbi“ ja kadusid süsteemide vahele ära.". 
  
  

• Ministri kehtestatud reeglite eiramine: Riigikontroll märkis otse, et valitsemisalas ei järgitud kaitseministri enda kehtestatud finantsohutuse põhimõtteid. [“Riigikontroll leidis hulgaliselt probleeme kaitseministeeriumi valitsemisala raamatupidamises...”] -- [Äripäev].
  
  

• Tõendite varjamine: Kui audiitorid hakkasid tehingute algdokumente nõudma, kulus RKIK-il nende esitamiseks tervelt kolm kuud, mis viitab teadlikule venitamisele või täielikule kaosele arvepidamises.

  
  

Poliitiline vastutus ja kohtutee: Kes tegelikult pani pännu 70 milli?

Skandaali lahvatades algas ministeeriumi koridorides kiire kuuma kartuli veeretamine. Magnus-Valdemar Saar, kes oli lepingute sõlmimise ajal RKIK-i peadirektor, leidis, et nemad täitsid poliitilist tellimust ja tegutsesid kriisiolukorras riskides.

Kaitseminister Hanno Pevkur teatas 2. septembril 2026 ametist tagasi astudes, et võtab poliitilise vastutuse, kuigi otseselt tema ise lepinguid detailselt läbi ei lugenud: “Kaitseminister ei pea tegelema selliste detailidega... Ettevalmistav töö lepinguläbirääkimisteks ja partnerite leidmiseks on RKIK-i vastutus.” 

Pevkuri tagasiastumine oli paratamatu samm, sest peaminister Kristen Michal oli sunnitud opositsiooni ja avalikkuse survel valdkonnas korra majja lööma. 

Täna käib nagu tuline õiguslik lahing kahel rindel:

• Eesti siseriiklik kohus: RKIK on pöördunud Harju Maakohtusse, et nõuda nii Dataselilt kui ka Miava Capitalilt tagasi 59,8 miljonit eurot.

  
  

• Rahvusvaheline arbitraaž: Kuna lepingud lõpetati mullu sügisel erakorraliselt, on vaidlus viidud Šveitsi ja Strasbourgi arbitraažikohtutesse. 

Kuid keegi ei püstita selget küsimust: kes konkreetselt ja mis asjaoludel kütsid 70 miljonit Euroopa Liidu (ehk siis lõppkokkuvõttes ka meie kui maksumaksja) raha kuhugi pimedasse auku ning kuhu ja kui palju nad sellest omale said?

India ärimeeste vasturünnak 

Dataseli esindajad ja nende advokaadid on esitanud Eesti riigi vastu kümnetesse miljonitesse ulatuvad vastunõuded, väites, et nemad tarnisid mürske tegelikult 59 miljoni euro eest ning hoopis Eesti tegevus lepingute lõpetamisel oli ebaloogiline ja vastuoluline. 

Samal ajal on prokuratuur alustanud kriminaalmenetlust, et selgitada, kas sisekontrolli reeglite sedavõrd räige eiramine ja olematute kogemustega riiulifirmadele miljonite kantimine oli pelgalt ametnike lollus ja lohakus või oli mängus korruptiivne ja teadlik riigi raha varguse plaan. 

Eesti maksumaksja jaoks jääb õhku ränk risk: kui rahvusvaheline kohus  annab õiguse indialastele, tuleb Euroopa Liidule see 70 miljonit eurot hüvitada meie kõigi ühisest taskust ehk siis maksumaksja rahakotist.