Samal ajal esitletakse pankrotihaldureid kui õilsaid korrakaitsjaid. 

Kui aga kraapida pinda, selgub karm tõde: tihtipeale on just nö. avalikult tunnustatud ametlik süsteem see, mis hävitab väärtust, aega ja lõpuks ka inimesi.

Pankrotihalduri tööriistakastis on üks relv, mida seadus soosib, kuid terve mõistus tõrgub aktsepteerimast – menetluse venitatavus. 

Ei ole haruldane, et pankrotiprotsessid kestavad aastaid või isegi aastakümneid. See on "surnuks menetlemine", kus võlgnik surutakse aastateks vaimsesse ja majanduslikku vangistusse. 

Halduri jaoks on iga lisandunud kuu ja toiming täiendav rida kuluaruandes, mis kaetakse esimesena just sellest vähesest varast, mis alles on. See on äri, kus litsentsitud ametnik kasseerib tasu protsessi, mitte tulemuse pealt. Täna, aastal 2026, on iga sellise kokkunõiutud töötunni hind 170 eurot, mis tuleb võlausaldaja taskust.

Siinkohal astuvad mängu professionaalsed likvideerijad. Neid võib nimetada "majanduse sanitarideks" või "matjateks", kuid nende pakutav teenus täidab tühimikku, mida riiklik ebaefektiivsus ei kata.

 Nende eesmärk on kiire ja lõplik punkt. Nad pakuvad ettevõtjale seda, mida pankrotisüsteem sageli keelab: võimalust ebaõnnestuda, sellest õppida ja puhta lehega uuesti alustada, ilma et pool elu kuluks kohtukutsete ja arestitud kontode peale.

Lõpuks on küsimus valikus. 

Kas valida aastatepikkune kurnamistaktika, mis on vooderdatud "ametliku usaldusväärsusega", kuid võib lõppeda tervisekaotuse või surmaga? 

Või valida kiire, juriidiliselt korrektne, ent kerge võimaliku "mainekahjuga" likvideerimine, mis päästab inimese vaimse tervise, säästab lugematus koguses tema energiat ja annab võimaluse uueks alguseks?

Kuni riiklik pankrotisüsteem eelistab menetluse pikkust tulemusele, jäävad likvideerijad ettevõtjate jaoks ainsaks ratsionaalseks päästerõngaks. 

Süsteem, mis menetleb inimesi surnuks, on ise reformi ootel, mitte need, kes pakuvad sellest pääsu.