Eesti justiitssüsteem on astunud ohtlikule rajale, kus sisulise tõendamise asemel eelistatakse süüdistatavate nurka surumist riikliku surveaparaadi abil. Hiljutine Lauri Hansbergi kokkuleppemenetlus on selle äärmiselt kõnekas näide. 

Avalikkusele serveeritakse seda õudust eduloona, kus maksejõuetuse teenistus ja prokuratuur näitasid otsustavat ning häirimatut võimet õigusega manipuleerida. 

Lähem vaatlus paljastab hämarad käigud ja seaduse piiril balansseerimise, mis muudavad vabatahtliku kokkuleppe hoopistükkis pealesunnitud kapitulatsiooniks.

Meediakampaania asendab tõendeid

Uurimise alguspunkt ei peitunud mitte põhjalikus finantsanalüüsis, vaid klassikalises PR-manöövris. Maksejõuetuse teenistus algatas menetluse vahetult pärast Lauri Hansbergi enesekindlat ning üleolevat intervjuud kohalikus majanduslehes Äripäev. Riiklik ametkond reageeris emotsionaalselt, võttes eesmärgiks meedias tekkinud kuvandi purustamise, mitte õigusselguse.

Selle asemel et tõendada reaalset majanduslikku kahju või pahatahtlikku tegevust, ehitati süüdistus üles formaalsele viivitusele äriregistri andmete uuendamisel. Prokuratuur ja maksejõuetuse teenistus kasutasid meediasurvet psühholoogilise relvana, maalides Hansbergist avalikkuse silmis süüdlase ammu enne kohtuistungit. Selline eelhäälestus vähendab süüdistatava võimalusi õiglasele kohtupidamisele, sundides teda kaitseasendisse.

Seaduse piiril balansseerimine riigiteenistuste poolt on lubamatu

Kriminaalasi tugines karistusseadustiku paragrahvile 373, mis käsitleb ärikeelu rikkumist. Süüdistuse tuumaks oli väide, et Hansberg jätkas teadlikult rollide täitmist äriühingutes. Reaalsuses balansseeris prokuratuur siin juriidilisel piirialal. Nimelt esitas Hansberg registrile tagasiastumise teate 15. jaanuaril 2026.

Riigivõimu ülevõtnud ametnikud tõlgendasid aga tehnilist üleminekuperioodi kuritegeliku tahtlusena. Selle asemel et käsitleda juhtumit haldusliku rikkumisena, lahendada ise olukord märgukirjaga Äriregistrile või anda mõistlik aeg juriidiliste isikute juhatustest väljumiseks, rakendati kohe riiklikku repressiivjõudu. 

Prokuratuur konstrueeris tahtlikkuse olukorras, kus tegu oli lihtsalt passiivse hääbumisega registris, mitte aktiivse äritegevusega. Nimelt ei toimunud üheski neist äriühingutest mitte mingisugust äritegevust. Selline riigipoolne paragrahvi tõlgendamine näitab  alatut kurnamistaktikat.

Kokkuleppemenetlus kui manipulatsiooni tulemus

Miks valis Lauri Hansberg, keda kaitses advokaat Viktor Särgava, pika üldmenetluse asemel kokkuleppe? Vastus peitub pragmaatilises ja emotsionaalses sunnis. Eesti õigussüsteemis on üldmenetlus süüdistatavale rahaliselt ja psüühiliselt laastav. See võib kesta aastaid, hävitades inimese sissetuleku, tervise ja maine.

Prokuratuur kasutas seda hirmutamistaktikat osavalt ära. Süüdistatavale esitati ultimaatum: kas võtta vastu tingimisi karistus ja sundraha kokkuleppemenetluses või riskida reaalse vangistusega pikaajalises kurnavas kohtulahingus. Sellises olukorras ei ole kokkulepe mitte süü omaksvõtt vaba tahte alusel, vaid ratsionaalne ellujäämisinstinkt. 

Riik teeb juriidilise kurnamisega võitlemise nii kulukaks, et inimene on sunnitud end süüdi tunnistama ka siis, kui prokuratuuri tõendid on rajatud juriidilisele liivale.

Ohtlik pretsedent õigusriigile

Maksejõuetuse teenistuse ja prokuratuuri koostöös saavutatud võit Hansbergi üle on tegelikult Pyrrhose võit. See näitab, et riigiasutused võivad oma ressursse suunata suvaliselt valitud märklaudade vastu, kasutades juriidilisi hämaraid käike ja avalikku stigmatiseerimist. 

Kui süüdimõistmisi hakatakse tootma mitte vettpidavate tõendite, vaid süüdistatava nurkasurumise ja hirmutamise kaudu, kaotab kokkuleppemenetlus oma esialgse eesmärgi – säästa kohtusüsteemi aega. Sellest saab hoopis prokuratuuri mugavustööriist, kus riiklik jõud tallab jalge alla isiku õiguse õiglasele ja sisulisele kohtupidamisele.

PS:  Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45 sätestab, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud teavet sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust tohib piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.