Eesti majanduskeskkonnas on aastakümneid kehtinud kirjutamata, kuid kindel reegel: piiratud vastutusega osaühing (OÜ) on ettevõtja juriidiline kindlus. See on kilp, mis loodi kaitsma julgeid ideid ja lubama eksida, sest äritegevusega kaasneb alati risk. 

Viimastel aastatel on aga hakanud levima sügav ebakindlus. Ettevõtjad ja advokaadid küsivad üha häälekamalt: kas riigi ja Maksu- ja Tolliameti (MTA) tegevus on muutunud legitiimsest järelevalvest hoopis koordineeritud nõiajahiks? Surve ettevõtlussektorile kasvab ning viis, kuidas riik maksuvõlgu sisse nõuab, tekitab õigustatud küsimusi ärivabaduse ja õigusriigi põhimõtete säilimise kohta.

Pikka aega on osa ettevõtjaid arvanud, et pärast kasumi väljavõtmist või maksude tasumata jätmist piisab varatuks muudetud äriühingu mahajätmisest. See niinimetatud tankistide ja tühjade juriidiliste kehade süsteem oli pikalt avalik saladus, mida kasutati süstemaatiliselt kasvava maksukoormuse vähendamiseks. 

MTA ametnikele on tegelikelt juhtidelt või maksuvõla põhjustanud juhatuse liikmetelt raha sissenõudmine olnud aastatepikkune ja keeruline protsess. See nõudis pikki kohtulahinguid, pankrotimenetlusi ja ränka tõendamiskoormat, mis jättis riigi tihti kaotajaks ning petturid puutumatuks. Isikliku vara on amet maksuvõla katteks arestinud küll juba üle 15 aasta, kuid nüüd on fookus põhjalikult muutunud – vastutust hakatakse tuvastama palju varem ja viisil, mis ei jäta ruumi kompromissidele ega venitamistaktikatele.

MTA viimase aja taktika on varasemast märgatavalt agressiivsem ja kiirem. Võimaluse korral hakatakse tegeliku juhi vastutust tuvastama samal ajal äriühingu kontrollimise menetlusega või kohe pärast maksu määramist. 

Enam ei oodata kuid või aastaid, et näha, kas ettevõte suudab end saneerida või maksegraafikut täita. Riik lööb kohe ja täie jõuga. Selle uue ja pealetükkiva taktika peamine eesmärk on vältida olukorda, kus pahatahtlik juhatuse liige jõuaks vastutusmenetluse ajaks isikliku vara võõrandada, müüa või sugulaste nimele kirjutada. 

Ennetav rünnak tähendab aga seda, et löögi alla võivad sattuda ka need juhid, kellel oli reaalne plaan kriisist välja tulla ning kes vajasid lihtsalt veidi aega.

Statistika räägib enda eest ja näitab, et maksuhalduri masinavärk töötab täisvõimsusel, ilma igasuguste piduriteta. MTA on viimasel viiel aastal (2022–2026) vastutusmenetluste kaudu esitanud nõudeid pea 300 isikule ligi 20 miljoni euro ulatuses. 

Need miljonid ei tule mitte anonüümsetelt rahvusvahelistelt korporatsioonidelt, vaid reaalsete Eesti inimeste taskust, pangaarvetelt ja kodude või muu isikliku kinnisvara sunnimüügist. 

Kui varem oli piiratud vastutusega äriühing ehk siis OÜ tugevaks barjääriks riigi ja eraisiku vahel, siis nüüd on see barjäär muutumas õhukeseks paberiks, millest maksuametnikud sammuvad läbi ilma igasuguse kõhkluseta, jättes ettevõtjad kaitsetuks.

Äri ebaõnnestumise korral peaks ettevõtjat kaitsma osaühingu (OÜ) piiratud vastutus. See on kapitalistliku süsteemi ja vaba turumajanduse vundament – ilma selleta ei julgeks keegi võtta riske, luua töökohti, investeerida ega uusi tooteid arendada. 

Viimasel aastakümnel on aga erinevate seadusemuudatuste tagajärjel see piir hakanud kaduma. Erinevad ametnikud ja ametkonnad saavad pikema jututa minna otse juhatuse liikme vara kallale.

Jah, tõepoolest - kui  maksuvõlg on tekitatud tahtliku maksupettuse või raske hooletusega, ulatub maksu- ja tolliameti käsi üha kiiremini juhtide isikliku varani. Siinkohal peitubki aga kogu uue süsteemi suurim ohukoht: piir "raske hooletuse" ja lihtsalt halva majandusliku õnne või kehva turuolukorra vahel on muutunud ohtlikult häguseks. 

Riigieelarve täitmise tohutu surve all on tekkinud olukord, kus ametnikud  tõlgendavad pea iga ebaõnnestunud ärilist otsust teadliku hooletusena, et tagada kiire sissenõudmine ja näidata head statistikat.

Kas selline hirmutamistaktika ja agressiivne käitumine on pikaajaliselt Eesti majandusele jätkusuutlik? 

Kui ettevõtjad tunnevad, et riik ei ole enam toetav partner, vaid näljane kiskja, kes ootab esimest eksimust, et isiklik vara käest võtta, siis julgus riskida kaob kiiresti. See pärsib innovatsiooni, vähendab uute ettevõtete asutamist ja sunnib kohalikku kapitali otsima turvalisemaid jurisdiktsioone mujal.

Maksupetturite tabamine võib-olla vajalik, kuid kui meetodid muutuvad nii radikaalseks, et kannatab kogu ettevõtluskliima ja ärikeskkonna maine, on hind selle väikese võidu eest  liiga kõrge. 

Seadusandja ja maksuamet peavad kiiresti leidma tasakaalu õiglase maksukogumise ja ettevõtjate fundamentaalsete põhiõiguste vahel, enne kui usaldus riigi ja ettevõtjate vahel lõplikult hävib.

Igale probleemile on vabaturul olemas ka sobiv lahendus. Sellised arengud võivad  tekitada olukorra, kus erinevate OÜ-de registrikaartidele tekivad elukutselised ning lõpuni varatud juhatuse liikmed , kellelt ei ole ja ei saa ka kunagi midagi võtta.