Kahjuks kasutatakse vahel isiklike eesmärkide, vigade varjamise või avaliku surve leevendamiseks võtteid, mis eksitavad kodanikke ja valijaid. Manipulatsiooni tuvastamine nõuab kriitilist mõtlemist ja peamiste demagoogiavõtete tundmist.

Alljärgnevalt kirjeldan tüüpilisi hämamise ning manipulatsiooni tehnoloogiaid, mis on laialdaselt kasutusel ka Eesti riigiametite kirgastes ja värskelt remonditud koridorides.

1. Konkreetsete vastuste vältimine. 

Kui ametnikult küsitakse otsest jah-või-ei-küsimust või palutakse arvulisi andmeid, kuid vastuseks on pikk, üldsõnaline loeng, on tegemist ohumärgiga. Kasutatakse tühje fraase nagu „protsessid on töös“, „kaalume kõiki variante“ või „küsimusele tuleb läheneda kompleksselt“. 

Sellise ümmarguse jutu eesmärk on jätta mulje kompetentsusest ja aktiivsest tegevusest, andmata samal ajal ühtegi lubadust, mille eest saaks hiljem vastutust võtta.

2. Andmetega manipuleerimine ja konteksti muutmine. 

Teadlik desinformatsioon ei pruugi alati olla puhas vale, vaid pooltõde. Kõrge ametnik võib esitada täpseid statistilisi andmeid, kuid jätta sihilikult mainimata võrdlusbaasi või tausta, mis muudaks pildi täielikult. 

Näiteks võidakse kiidelda mingi kasvuga teatud valdkonnas, jättes tähelepanuta, et selle tõttu on reaaltulem hoopis vähenenud. Numbrite esitamine ilma õige kontekstita on klassikaline viis luua soovitud narratiiv ja summutada kriitikat.

3. Emotsionaalne rünnak ja teemavahetus

Seda nõksu tuntakse ka ad hominem võttena või „heinakuhja“ taktikana. Kui ametnikul puuduvad sisulised argumendid, suunab ta tähelepanu küsija isikule, motiividele või mõnele täiesti seosetule teemale. 

Küsimusele vastamise asemel võidakse küsida vastu: „Miks te ründate riigiasutusi sel kriitilisel ajal?“ või süüdistada oponente minevikuvigades. 

See on klassikaline tähelepanu kõrvalejuhtimine (inglise keeles red herring), mille eesmärk on panna kuulajad unustama algne probleem ja keskenduma emotsionaalsele konfliktile.

4. Keerulise ja spetsiifilise bürokraatliku keelekasutuse (kantseliidi) taha varjumine

Kui teema, mis puudutab otseselt igapäevaelu, räägitakse lahti terminitega, millest aru saamiseks on vaja juriidilist kõrgharidust või eriteadmisi mingist spetsiifilisest valdkonnast, on see sageli teadlik valik. Seda saavad endale eriti hästi lubada kõrge juriidilise ettevalmistusega subjektid.

Keerulised lausekonstruktsioonid ja võõrsõnad loovad distantsi kõrge ametniku ning näiteks kodanike või kodanike esindajate vahel. See paneb kuulaja tundma, et ta pole piisavalt pädev ning peidab tõsiasja, et ametniku arvamusel puudub loogiline või statistiline põhjendus. Kuna aga keegi ei taha paista loll, siis ta võib-olla isegi noogutab kaasa sellises olukorras.

5. Konsensuse simuleerimine ja olematule autoriteedile tuginemine

Väited nagu : kõik eksperdid nõustuvad või : analüüsid näitavad selgelt või: igaühele teadaolevalt peavad alati olema kontrollitavad. Kui kõrge ametnik ei ole lihtsalt mõistetavas keeles oma seisukohti võimeline argumenteerima või konkreetsetele uuringutele või võrdlusandmetele toetuma või väidab, et andmed on asutusesiseseks kasutamiseks, on alust kahtlustada demagoogiat. 

Kokkuvõtteks 

Infosõja ning küberpettuste ajastul on riigi usaldusväärsuse aluseks faktipõhisus ning kollektiivne  eluterve reaalsustaju ehk siis terve talupojamõistus.  

Kui kõrge ametnik asendab  näiteks oma ettekandes faktid omakujundatud dogmade ja emotsioonidel põhineva autoriteediga ning nõuab praktiliselt pimedat usaldust, on kuulaja või kodaniku kohustus säilitada skepsis. Tõde ei karda  lisaküsimusi ega reaalsid faktilisi täpsustusi. Faktid ei ole aga loomuvaldselt järjekorda pandud ideoloogilised loosungid.