Meil on olnud president, kes kündis Ärma talu põlde ja kandis lennukaid kikilipse. 

Meil on olnud president, kes tegi Kadrioru roosiaias kätekõverdusi ja tormas otseintervjuult rulluisumaratonile.

Ja siis tuli Alar Karis.

Mees, kes kehastab absoluutset, vankumatut ja peaaegu zen-budistlikku rahu. Mees, kes suudab keset poliitilist tormi vaadata kaugusesse sellise näoga, nagu ta arvutaks peas ruutjuurt numbrist 743 või mõtleks sellele, kas Kadrioru tammetõrud on tänavu piisavalt huumuserikkas pinnases. 

Just see erakordne stabiilsus, oskus sulanduda keskkonda ja näiline keeldumine osaleda igapäevases poliitilises kempluses on pannud kriitilisemad vaatlejad küsima: Kas on võimalik, et Eesti Vabariigi president on tegelikult kõrgemalt arenenud seeneriigi esindaja?

Võtame ette teaduslikud, poliitilised ja puhtalt visuaalsed faktid ning analüüsime seda hüpoteesi täie tõsidusega.

1. Akadeemiline taust: Sügavale ulatuvad juured (ehk mütseel)

Enne, kui Alar Karisest sai president, oli ta Eesti Maaülikooli rektor, Tartu Ülikooli rektor ja riigikontrolör. Pealtnäha on see eduka akadeemiku CV. Kuid vaadakem seda läbi mükoloogilise prisma.

Kus veedab üks tõeline teadlane kõige rohkem aega? Laboris, pimedates arhiivides ja looduses, uurides... täpselt nii, elusloodust ja organisme. Karise ametlik eriala on molekulaargeneetika ja arengubioloogia. Ta teab täpselt, kuidas rakud jagunevad, kuidas organismid paljunevad ja kuidas toimib metsaalune ökosüsteem. On täiesti loogiline oletada, et aastatepikkune mikroorganismide uurimine jättis oma jälje. Kui sa vaatad piisavalt kaua mütseeli, hakkab mütseel vaatama vastu sinu sisse.

Riigikontrolöri ametikoht oli aga ideaalne ettevalmistus "seenestumiseks". Riigikontroll on asutus, mis ei tee suurt kära, ei jookse meediasse iga pisiasja pärast, vaid istub vaikselt, seedib riigi finantsilist "orgaanilist ainet" ja väljastab kord aastas aruandeid, mis on tihedad ja väärikad nagu sügisene kivipuravik. Karis õppis seal selgeks ülima poliitilise oskuse: kuidas olla kohal, mõjutada kõike, kuid jääda ise täiesti märkamatuks.

2. Visuaalsed tõendid: Habe, prillid ja täiuslik kamuflaaž

Vaadakem Alar Karise füüsilist olemust. Seeneriigis on väga oluline kamuflaaž – sa pead sulanduma puukoore, sammaldunud kivi või lehtedega, et mitte silma torgata neile, kes tahavad sind pannile panna.

Karis on selle kunsti täiuslikkuseni viinud. Tema hallikas-valge habe meenutab paljuski habesammalt või väärika kännuseene eoste eritist. Tema prillid annavad talle intellektuaalse aura, kuid toimivad ka suurepärase kaitsekihina, mis peidab silmi. 

Kui Karis seisab Kadrioru pargis puu kõrval, on oht, et eksinud turist püüab talle peale toetuda, arvates, et tegemist on iidse ja lugupidamisväärt tamme jalamil kasvava puuseenega (näiteks tuletaelaga).

Lisaks on tema riietus alati laitmatult hall, pruun või tumesinine. Ei mingeid neoonvärve, ei mingeid karjuvaid mustreid. See on metsakoosluse klassika. Ta on mees, kiirgamata asjatut energiat, sest erinevalt loomadest, kes peavad ellujäämiseks jooksma ja häält tegema, saavad seened oma elujõu kätte lihtsalt rahulikult olles.

3. Proua Sirje Karis: Süsteemi elujõu hoidja ja botaaniline tasakaalustaja

Ükski kogenud botaanik ei vaatle seent eraldi tema elukeskkonnast ja sümbiootilistest suhetest. Siinkohal astub mängu esileedi proua Sirje Karis, kelle taust muudab selle Kadrioru mükoloogilise hüpoteesi veelgi lünkadeta tervikuks.

Proua Karis on pikaajaline muuseumijuht – inimene, kes on pühendanud oma elu vanade, väärtuslike ja haruldaste asjade säilitamisele, konserveerimisele ning kaitsmisele väliskeskkonna lagunemise eest. 

Kui Alar Karis toimib nagu rahustav ja süsteemi stabiliseeriv raviseen, siis Sirje Karis on see elujõuline ja kogenud loodusteaduslik "hoidja", kes teab täpselt, millises valguses, niiskuses ja temperatuuris peab ühte väärikat riiklikku eksponaati hoidma, et see ei rikneks.

Kui president kipub vahel liiga pikalt oma akadeemilisse ja vaikivasse "mütseelivõrgustikku" sulanduma, on just proua Karis see, kes toob ta tagasi maapealsesse maailma, esindades väärikalt ja kindlakäeliselt Eesti riiki seal, kus on vaja suhelda inimkeeles, mitte keemiliste signaalidega. 

Nad moodustavad täiusliku sümbioosi: üks kontrollib nähtamatuid maa-aluseid voogusid, teine tagab, et pealispind näeks alati laitmatu ja kultuurne välja.

4. Poliitiline toimemehhanism: Kõnekas vaikus

Klassikaline poliitik toimib järgmiselt: kui kaamera käivitub, hakkab ta rääkima, vehkima ja lubama tasuta asju. Kui toimub valitsuskriis, tormavad nad stuudiotesse üksteist üle karjuma.

Alar Karis toimib risti vastupidi. Kui Eestis on järjekordne poliitiline kriis, koalitsioon nagiseb ja riigikogus keeb emotsioonide katel, teeb Karis järgmist:

1. Ta ei ütle midagi.

2. Ta ootab kolm päeva.

3. Ta kutsub osapooled Kadriorgu.

4. Ta pakub neile teed (võimalik, et kasekäsnaleotist, mis rahustab närve).

5. Ta vaatab neile otsa sellise ilmega, mis ütleb: "Sajandid tulevad ja lähevad, valitsused vahetuvad, aga sammal kasvab ikka edasi."

See on puhtalt looduslik, tasakaalustav käitumine. Kui poliitiline süsteem hakkab tülitsema ja üle kuumenema, ilmub Karis rahulikult kohale, seedib olukorra ära, teeb paar rahuliku häälega märkust ja äkitselt on kõik jälle paigas. 

Tema vaikus on kõnekam kui enamiku poliitikute pressikonverentsid. See on vaikus, mis sunnib teisi rääkima end nurka, kuni president lihtsalt kirjutab seadusele alla või jätab selle välja kuulutamata, viidates põhiseadusele sama kiretult, nagu botaanik viitaks ladinakeelsele taimepoolele.

5. Kadrioru mütseelivõrgustik

Me teame, et metsa all on kõik puud ja taimed ühendatud hiiglasliku seenevõrgustiku ehk mütseeli kaudu. Kui üks puu on haige, saadab mütseel talle toitaineid. Kui teine puu on liiga ülbe, piirab mütseel tema ressursse.

Kas pole mitte sarnane Alar Karise roll Eesti riigis? Tema kabinetist jooksevad nähtamatud niidid igasse ministeeriumisse, riigikogusse, kaitseväkke ja välisriikide saatkondadesse. Karis ei pea karjuma ega sotsiaalmeedias lahinguid lööma. Ta lihtsalt juhib poliitilist legitiimsust.

Kui mõni minister hakkab liiga palju rumalusi tegema, kutsub president ta Kadriorgu "vaibale". Avalikkus ei saa kunagi teada, mis seal täpselt räägiti, sest seente omavaheline suhtlus toimub vaikuses. Kuid minister väljub kabinetist kahvatu, vaikse ja imelikult leebena, hakates järgmisest päevast rääkima riigieelarve tasakaalustamisest. See on klassikaline kontroll peremeesorganismi üle.

Kas me peaksime selle pärast muretsema?

Ei, absoluutselt mitte. Kui Alar Karis ongi salaja raviseen, mis on arenenud nii kaugele, et suudab kanda ülikonda, ja kui tema kõrval on proua Sirje Karis, kes seda haruldast loodusimet oskuslikult muuseumidirektori täpsusega hoiab, siis on see parim asi, mis Eesti Vabariigiga juhtuda sai. 

Ajastul, mil kõik on hüsteerilised, emotsionaalsed ja reageerivad üle igale teatele, vajame me juhti, kes on stabiilne nagu iidne metsaalune.

Järgmine kord, kui näete presidenti ja esileedit teleris, vaadake hoolega. Kui te märkate presidendi ümber kerget, vaevumärgatavat eostepilve või kui esileedi vaatab teda pilguga, mis ütleb, et see "eksponaat" püsib kindlalt veel aastakümneid, siis teate tõde. 

Aga hoidkem seda oma teada – ametlikult on meil ikkagi vaja, et nad esindaksid meid Kadriorus inimestena.