Tulemus on aga selline, et riik võtab inimestelt ära kõige lihtsama tööriista, millega oma lapsi kaitsta.

Me võime rääkida kaua resotsialiseerumisest ja privaatsusest. Aga me ei tohi teha nägu, et oht kaob koos veebilehega.

Miks ettevaatust.ee loodi

Sait ei olnud kättemaksuportaal. See kopeeris avalikku kohturegistrit. Eesmärk oli üks: anda vanemale 30 sekundit aega enne, kui ta ütleb jah  uuele treenerile, lapsehoidjale või naabrile.

2020. aastal leiti Eestist juhtum, kus mees, kes oli varem süüdi mõistetud alaealise vägistamises, hakkas tööle noortekeskuses teises maakonnas. Politsei sai sellest teada hiljem. Vanemad mitte kunagi. Just selliste aukude pärast tekkiski avaliku registri nõudmine.

Mida ütleb Euroopa Kohus ja mida ütlevad juristid?

Euroopa Kohtu loogika: avalik nimekiri rikub GDPR-i. See on ebaproportsionaalne ja häbimärgistab inimest eluaegselt, isegi pärast karistuse kandmist.

Vandeadvokaat Anneli Alekand: 

Andmekaitse on põhiõigus. Aga ka lapse õigused on põhiõigus. Kohus ütles, et riik peab leidma vähem riivava lahenduse. Probleem on selles, et Eestis sellist alternatiivi täna ei ole. Meil pole USA Megan's Law'i sarnast süsteemi, kus politsei teavitab koole ja naabreid. Seega me ei asendanud ühte süsteemi teisega. Me lihtsalt kustutasime.

TÜ kriminaalõiguse lektor Jaan Ginter: 

Õiguslikult on otsus õige. Karistusregister ei ole mõeldud rahva meelelahutuseks. Aga poliitiliselt tekitab see vaakumi. Kui riik ei paku asemele toimivat ennetussüsteemi, siis inimesed hakkavad ise infot koguma. Ja siis me jõuame Facebooki gruppidesse ja kuulujuttudesse, mis on 10x ohtlikumad."

3 põhjust, miks see otsus tekitab naistes ja lapsevanemates hirmu

1. Oht ei tule võõrastelt  

Statistika on karm: üle 80% laste vastu toime pandud seksuaalkuritegusid teevad tuttavad. Politsei ei hakka iga uue treeneri tausta kontrollima. Seda tegid vanemad ise. Nüüd seda võimalust pole.

2. Usalda riiki ei tööta praktikas  

Jah, politseil ja haridusasutustel on juurdepääs karistusregistrile. Aga väike eratreener, tantsuring või kiriku pühapäevakool ei küsi seda kunagi. Avalik leht sundis neid vähemalt korra googeldama. 

3. Retsidiivsuse risk on reaalne 

Seksuaalkuritegude puhul on oht uuesti toime panna seotud just ligipääsuga lastele. 

Euroopa Nõukogu Lanzarote konventsioon ütleb otse: riik peab ennetama. Kuidas me ennetame, kui me varjame ?

Võimalikud lahendused, ilmselt siis riiklikud

Keegi ei nõua, et nimed ja aadressid ripuksid avalikult 24/7. Aga on ka vahepealseid mudeleid:

1. Piiratud avalikkus: Register, kuhu pääseb ID-kaardiga ja peab põhjendama. Nt "kontrollin" lapse treenerit.

   
   

2. Automaatne teavitamine: Kui sedasorti süüdimõistetu asub tööle lastega, peab asutus saama automaatse teate. Praegu peab ta ise küsima ja tihti ei küsi.

   
   

3. Geograafiline teavitus: Sarnaselt Soomele - kui kõrge riskiga isik kolib 500m raadiusesse koolist, saab kool teate.

Ilma selleta on Euroopa Kohtu otsus lihtsalt: keelasime ära, nüüd lahendage ise.

Kokkuvõte

Andmekaitse ei tohi tähendada pimedaks tegemist. 

ettevaatust.ee sulgemine saadab ühe sõnumi: riik kaitseb rohkem süüdimõistetu privaatsust kui lapsevanema õigust teada. 

Vaevalt et see oli Euroopa  Kohtu eesmärk ,  aga see on reaaltulemus. Selle eest maksavad kõige kõrgemat hinda naised ja lapsed, kes jäävad nüüd silmitsi ohuga, millest neil pole nagu õigust ega ka võimalust teada saada.