Reaalsus on aga märksa keerulisem. Kuigi seadus püüab luua ühiskonnas ühemõttelist, kõigile üheselt mõistetavat korda, tugineb eetika isiklikele ja ühiskondlikele väärtustele, olles oma olemuselt paratamatult subjektiivne ja paindlik.

Seaduse ühemõttelisus ehk mustvalge raamistik

Seadus on riigi poolt kehtestatud reeglistik, mille eesmärk on tagada kord ja ennustatavus. Seaduse suurimaks tugevuseks on selle püüdlus ühemõttelisuse ja objektiivsuse poole. Kriminaal- või äriseadustik ei saa tugineda "tundele" – reeglid peavad olema selgelt lahti kirjutatud.

Seadus määratleb täpselt, millised tegevused on lubatud ja millised keelatud. Kui äriseadustik lubab ettevõtte osalust võõrandada teisele isikule, siis on see tehing juriidiliselt korrektne, sõltumata sellest, kes on ostja või millised on tema motiivid. Eraomand on püha ja puutumatu ning pole kolmandate isikute asi seal torkida.

Seaduse rikkumisele järgneb riiklik, institutsionaalne sund ja karistus. Õiguskaitseorganid  ei hinda siinkohal inimese headust, vaid seda, kas tema käitumine mahtus seaduse raamidesse või mitte. 

Ideaalis peaks seaduse tekst kandma selle eesmärki . Praktikas tekivad aga sageli hallid tsoonid ehk nn JOKK-olukorrad  (juriidiliselt korrektne, kuid  kellegi hinnagul ebaeetiline), kus seaduse ühemõttelisust kasutatakse ära eesmärkidel, mida seadusandja ette ei näinud.

Eetika subjektiivsus ehk hallid varjundid ja väärtuskonfliktid

Erinevalt seadusest ei kajastu eetika riigi Teatajas, vaid inimeste teadvuses, kultuuris ja ühiskondlikes kokkulepetes. Eetika tegeleb küsimustega : mis on õiglane ja kuidas on õige käituda?. Kuna need küsimused taanduvad väärtushinnangutele, on eetika paratamatult  väga subjektiivne.

See, mis on ühe osapoole jaoks pragmaatiline kriisijuhtimine või ratsionaalne äritegevus, võib teise jaoks olla ebaaus käitumine ja lubaduste murdmine. Eetika ei tunne ühist matemaatilist valemit – see sõltub vaatleja positsioonist, moraalsetest tõekspidamistest ja isiklikust kasust või kahjust.

Seadus on pime ja püüab kohelda sarnaseid juhtumeid ühtmoodi. Eetika seevastu arvestab konteksti, motiive ja tagajärgi. Näiteks võib võlgade maharaputamine olla seaduse silmis ühesugune protsess, kuid eetiliselt hinnatakse erinevalt ettevõtjat, kes sattus hätta vääramatu jõu tõttu, ning ärikat, kes ehitas oma äri üles teiste teadlikule petmisele.

Eetika rikkumisele ei järgne trahvi ega vangistust, vaid midagi palju tabamatumat: maine kaotus, usaldamatuse õhkkond või ühiskondlik hukkamõist. Need on aga voolavad ja pehmed kategooriad – see, mis rikub maine ühes ringkonnas, võib teises ringkonnas mõjuda kadestusväärselt nutikana.

Seaduste ja eetika konfliktipunktid

Kõige teravamad ühiskondlikud debatid tekivadgi punktides, kus seadus ja eetika satuvad konflikti. Kui ühiskond areneb kiiremini kui seadusandlus, tekivad juriidilised lüngad. Mõni teenus või tegevus võib olla seaduse tähe järgi 100% legaalne, kuid ühiskonna üldise õiglustunde ja ärieetika seisukohalt sügavalt taunitav.

Sellistes olukordades viidatakse sageli seaduse ühemõttelisusele kui ülimale argumendile: "Kui see pole keelatud, siis on see lubatud." See on puhtalt pragmaatiline ja positivislik lähenemine õigusele, mis tuleneb Briti õigussüsteemist ( mis on maailma kõige lihtsam ja selgem õigus ).

 Kriitikud aga tuletavad meelde, et ühiskond ja majandusruum ei saa toimida ainult politsei ja kohtute hirmus. Majanduse vundamendiks on nende väitel usaldus – eetiline kategooria, mida on võimatu lõpuni seadusesse sisse kirjutada.

Kokkuvõte

Seadus pakub ühiskonnale hädavajalikku stabiilsust ja selgeid, ühemõttelisi piire. Ta on nagu joonlaud, mis mõõdab sentimeetreid. Eetika on seevastu nagu kunstiteose hindamine – see on subjektiivne, paindlik ja pidevas muutumises. 

Ühiskonna toimimiseks on vaja mõlemat : seadust, mis kaitseb anarhia eest, ja eetikat, mis täidab seaduse kuivad paragrahvid inimlikkuse, vastutustunde ja õiglustundega. 

Ilma eetikata muutub seadus kalkide reeglite mänguks; ilma seaduseta hajub eetika aga vaidlusteks, kus igalühel on oma tõde.