Süsteem, mis peaks tagama õigluse, stabiilsuse ja kodanike turvatunde, ägab mainekriiside, süveneva juriidilise formalismi ja avalikkuse surve all. Kui pealispind särab kohati nagu pühademuna, siis selle all toimuvad protsessid viitavad tõsisele struktuursele vigasusele.

Formalism lämmatab õigluse

Eesti õigusruumi suurimaks probleemiks on kujunenud äärmuslik formalism. Õiguse mõistmisest on saanud protseduuriline mäng, kus sisuline õiglus taandub paberite korrektse täitmise ees. Kohtusaalides ei vaielda sageli enam selle üle, mis on õige või vale, vaid selle üle, kas koma sai õigele kohale või kas tähtaeg kukkus sekundipealt üle.

See loob pinnase olukorrale, kus nii ametnikud, kurjategijad ja advokaadid suudavad õigusemõistmise süsteemi üle kavaldada. Juriidiline kõrgpilotaaz ja menetlustrikid võimaldavad reaalsetel süüdlastel vastutusest pääseda. Kui seaduse tõlgendamine tapab seaduse mõtte, tuleb tõdeda , et õigluse ja õiguse kättesaamine on muutunud luksuskaubaks, mis on kättesaadav vaid vähestele. Tavakodanik, kel pole vahendeid aastatepikkuseks kurnamissõjaks, jääb selles masinavärgis kaitsetuks.

Advokatuuri eetikakriis ja huvide konfliktid

Teine kriitiline tasand on õigusabi andjate endi moraalne kompass. Eesti Advokatuur seisab silmitsi küsimusega, kus jookseb piir kliendi kaitsmise ja kuritegevusele kaasaaitamise vahel. Viimase aja skandaalid, kus mainekad vandeadvokaadid on sattunud uurimise alla seoses kahtlaste tehingute, rahapesu tõkestamise reeglite eiramise või lausa teadliku õigusemõistmise takistamisega, näitavad süsteemset probleemi.

Klientide pime teenindamine rahalise kasu nimel viib olukorrani, kus eetika lükatakse kõrvale. Kui advokaadist saab kurjategija või manipuleeriva riigiametniku parem käsi ja skeemide kaasautor, ei ole tegemist enam õigusriigi kaitsega, vaid selle otsese õõnestamisega. See on just see hetk, kus sitt koos õigusmoraalse lodevusega  ujub pinnale ning kahjustab sügavalt  eesti kui õigusriigi mainet.

Süüdistusmasina ja prokuratuuri madalseis

Õigussüsteemi kriis ei piirdu advokaatidega. Prokuratuuri ja uurimisasutuste suutlikkus on samuti suure löögi all. Suurejoonelised majanduskuritegude ja korruptsioonisüüdistused, mis algavad meediakäraga, kuivavad kohtus sageli kokku nagu tühjad õhupallid. Menetluste venimine aastatepikkuseks tekitab olukorra, kus õigusemõistmine aegub või pool teel lihtsalt lõpeb elujõud.

Kui riiklik süüdistusaparaat toodab praaki, pääsevad suured kalad puhtalt, jättes maksumaksja või vastaspoole kanda miljonitesse ulatuvad kohtukulud. See ebakompetentsus ei ole enam peidetav. See on otsene märk, et riigil puudub ressurss, oskus või tahe suurte kaladega võidelda. Tulemuseks on karistamatuse tunne ühiskonna eliidi seas, olgu siis avalikus- või erasektoris.

Digiriik ja  tegelikkus

Eesti armastab end reklaamida kui e-õiguse pioneeri. Digitaalsed toimikud ja infosüsteemid peaksid tegema protsessid kiireks ja läbipaistvaks. Tegelikkuses on selle e-fassaadi taga ülekoormatud kohtunikud, krooniline alarahastus ja läbipõlenud ametnikud. 

Tehnoloogia ei asenda inimlikku tarkust ega eetilist kultuuri. Kui süsteemi sisestatakse poolikud seadused ja pinnapealsed uurimistulemused, siis digitaalne süsteem lihtsalt abitu. Sitt ja laiskus ei ole algoritmide jaoks loetavad.

Kokkuvõte

Õigussüsteem saab toimida vaid siis, kui ühiskonnal on selle vastu usaldus. Kui reeglid kehtivad vaid nõrgematele ja tugevad ujuvad alati puhtalt välja, kaob usaldus riigi vastu.

Eesti õigusvaldkond vajab tõsist enesepuhastust. Ametnike hämarad  skeemid, bürokraatia  ja eetiliselt küsitav uurimispraktika ei jää igavesti varju – nad tulevad pinnale, reostades kogu avalikku ruumi. 

Küsimus on selles, kas riigil on julgust see reostus likvideerida või on mugavam elada särava kuid haisva fassaadi taga.