Press

Sõjapõgenikud - inimesed ilma valikuteta

Sõjapõgenikud - inimesed ilma valikuteta Pagulasteema kütab Euroopas viimasel ajal kõvasti kirgi. Tõepoolest , kõigile meist on pinnuks silmis noored täies elujõus mustad poisid ,kes nagu kipuvad jõuga meie vaevaga loodud heaolu purustama. Kuid asjal on ka teine tahk, millesse me pole võib-olla viitsinud süveneda.

Minu isa oli üks paljudest ,kes otsustas eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel jääda Eestisse metsavennana vabaduse eest võitlema. Kolm aastat elu koos kaaslastega Mulgimaal liivakivisse lõhatud koopas, diversiooniaktid punaste vastu ja üheskoos igaõhtused Ameerika Hääle kuulamised , mille sõnumiks oli – Eesti poisid pidage vastu , me kohe tuleme.

Nagu täna teame, võidukad vabastajad jäid tulemata ja suurriikide poliitmängud lõppesid pea viiekümneaastase Nõukogude okupatsiooniga. Isa ja tema kaaslaste vastupanuvõitlus päädis NKVD puhastusoperatsiooniga , peale mida ellujäänud said 25 +5 aastat Siberit.

7 aastat hiljem lahkus isake Stalin õnneks siitilmast ning järgnes suur amnestialaine, mille käigus paljud ka paljud eestlased perspektiivitust saatusest vangilaagris pääsesid. Järgneva elu hoidsid nii isa kui teised poliitvangid äärmiselt madalat profiili , et kuidagi oma elu ära elada.

Oma viga,et teiste eeskujul paadiga ära ei põgenenud, kui veel sai...Patriotismi hinnaks oli rikutud elu. Eesti Vabariigi taasväljakuulutamisel nägin esimest korda isa nutmas.

1991 aasta augustis ,kui nõukameelsed proovisid juba lagunenud Nõukogude Liidus võimu uuesti üle võtta, muutus Eestis juba käes olnud vabadus vägagi küsitavaks. Kõik märgid viitasid , et neljakümnendate stsenaarium kordub- kulakud Siberisse ja muud repressioonid.

Sel ajal juba noore ettevõtjana kuulusin üheselt sihtgruppi , kes järgnevad aastakümned oleks Siberis veetnud. Otsus tuli hetkega - minema ja kohe.Samal seisukohal olid ka vanemad.

Taskus ainsa varandusena kõik enda ja vanemate säästud , istusime koos abikaasaga esimesele Soome suunduvale laevale, et mingil viisil jõuda Rootsi ning seal asüüli paluda. Läksime teadmisega ,et tagasiteed ei ole . Stockholmis anti meile peavari põgenikele kohandatud hotellis, kolm korda päevas lihtsat ,aga korralikku toitu ja 600 Rootsi krooni nädalas kahe peale taskuraha.Me ei olnud vangid vaid põgenikud, võisime vabalt ringi liikuda ,kuid ööbima pidime pagulaskeskuses. Mõned nädalad hiljem kui Venemaal vanameelsed olid maha tambitud, kutsuti meid Rootsi migratsioonitalituse poolt välja ja küsiti, kas tahate koju minna ,kuna - Eestis on olukord stabiliseerunud. Loomulikult tahtsime. Rootsi riik ostis meile piletid ja saatis sadamasse. Seni meenutan oma kogemust põgenikuna lugupidamisega Rootsi riigi suhtes- ei mingeid lilli ega delikatesse, kuid meile anti võimalus edasi elada , juhul kui ...

Olen oma äritegevuses sattunud väga paljudesse riikidesse ning suhelnud väga paljude eri rahvustest erinevate inimestega.

Sügava jälje mällu on jätnud suhtlemised süürlastega, seda enam , et aastal 2004 automatkal õnnestus seal riigis ka lühiajaliselt viibida.Jättes kõrvale teatavad poliitilised eripärad ,oli riik nagu riik ikka on hüvede ja puudustega.

2014 kevadel sattusin ühes Aasia pealinnas suht ebatavalises olukorras veetma mitu päeva koos kõige ehtsama Süüria sõjapõgenikuga. Tegu oli rahuliku tõsise intelligentse neljakümnendates eluaastates mehega , kes oli jätnud maha kõik ,mis tal oli ja lahkunud vägagi keerulisel viisil Süüriast. Eesmärgiks oli jõuda mõnda arenenud riiki, kus saaks uut elu alustada kartmata, et laps õues miini otsa astudes tükkideks lendab või et naine enne pea mahalõikamist tema silme all vägistatakse.

Tegu ei olnud vaese paadipõgenikuga, vaid Süüria korraliku kesklassi esindajaga ,kellel oli pere ,kolm last, maja ,kaks autot ja prestiizne ning hästitasustatud töökoht. Maja oli jõudnud juba saada kergemat sorti pommitabamuse. Kõik jäi maha, pere läks pakku kuhugi maakohta ootele ,kuniks pereisa saab ennast kuhugi paika maamuna peal , et siis mingil viisil korraldada pere taasühinemine. Ainus ,mis oli tema jaoks oluline , et ei oleks sõda. Ka kliima polnud väga oluline,minu soovitusel hakkas ta ÜRO Bangkoki esinduse vahendusel läbirääkimisi pidama Kanada saatkonnaga. Seal riigis ruumi palju ja inimesi vähe...

Muide, rahvusvahelise kogukonna humaansusest rääkides- Süüria passiga ei ole praktiliselt ühtegi riiki võimalik viisat saada...

Pärispõgenikud on inimesed ilma valikuteta. Neil ei ole enam praktiliselt midagi peale oma elu . Ja elu antakse sulle üks kord. Kui sul on lapsed, on sul veelgi vähem valikuid .

Pagulasteema lahtimõtestamisel tuleb mõista asja olemust ja vaadata peeglisse , et mida teeksin ise olukorras, kui mind ja minu perekonda ähvardab reaalne oht vedeleda homme oma maja lähedal mahalastuna ning kärbsed sumisevad ... Ja lähtuda sellest oma seisukoha kujundamisel.

Riigi või Euroopa asi on korraldada efektiivne filtreerimissüsteem, mis eraldaks tegelikud abivajajad ilusa elu otsijatest. Kõrvaklappidega noori rahulolevaid mustanahalisi logardeid , kes ühtlasi heameelega su rahakoti ära virutavad , ei taha meist keegi. Samuti ei taha me igapäevaseid granaadiilutulestikke nagu Malmös viimasel ajal kombeks. Rääkimata majanduslikust ning kultuurierinevuste koormast , mis paratamatult sellises olukorras vastuvõtva riigi õlule langeb.

Tõenäoliselt peaks lisaks filtreerimisele olema mitmeastmeline ajapuhver, mis terad sõkaldest eristab. Näiteks esimesed kuud isoleerituna pagulaskeskuses, siis pool aastat ajutise elamisloaga, seejärel aasta ajutise elamisloaga.

Kokku paariaastase ajapuhvri jooksul tuleb ilmselgelt välja ,kes mida otsima on tulnud . Kes uut ja turvalist paika päikese all , kes lihtsalt ilusat elu ja rammusat abiraha. Hea spetsialist leiab nahavärvist sõltumata ka Eestist alati töö, olgu siis krohvija , puusepa või programmeerijana.

Ühtlasi on sõjakolletel omadus pikapeale maha rahuneda , mis omakorda tekitab inimestele võimaluse koduriiki naasta , mis ju peaks olema nö. õige põgeniku põhieesmärk. Jääda ellu , vabadusse ja olukorra normaliseerumisel pöörduda koju tagasi.

Olgem humaansed tõeliste sõjapõgenike vastu ning andkem inimestele võimalus jääda ellu. Seda jäigem võiks olla positsioon õnneotsijate ja abiraha jahtijate suhtes .



Raul Pint

Postimees