Press

Raul Pint Veli Kraavi kinnipidamisest: see süsteem on läbinisti mäda

Pommuudis tuntud pankrotihalduri Veli Kraavi kinnipidamisest tuli kõike muud kui uudisena. Küsimus pole konkreetses isikus, vaid kogu mädanenud süsteemis, kirjutab ettevõtete likvideerija Raul Pint.

See on põhimõtteliselt vale ja nõukogudelik, üles ehitatud võlgniku armutule ahistamisele, lipitsemisele, korruptsioonile, karistamatusele, väljapressimisele ja pankrotihaldurite rikastumisele. Põhimõtteliselt kogu seltskond, kes on vanemad kui 40, on kõigest sellest ropult läbi imbunud, neile on see norm ja reaalsus. Neile isegi ei mahu pähe, et midagi võiks olla teistmoodi. Ja ei saagi olla, nende mõtteviis, ideoloogia ja mentaliteet on sellised.

Väga paljud sellest seltskonnast on endised kommunistid, kagebiidid ja Nõukogude miilitsad. Juba 1990ndate keskpaigast on teatud ringkondades avalik saladus, et pankrotihaldurid on pankrotipesade suurimad lüpsjad ja ainukesed reaalsed võitjad.

Mitte reeglid, vaid pugemine

Kui keegi prokuratuurist või ajakirjanikest võtaks pilbasteks endiste ja tänaste pankrotihaldurite, eriti n-ö tuntumate otse nähtava ja peidetud majandusliku tausta, saaks sellest ilmselt suuremõõdulise skandaali.

Enamik tuntud nimesid sellel turul on majanduslikult enam kui tugeval järjel, mõned ronivad miljonäridena juba meedias avalikkuse ette ja tituleerivad ennast suurinvestoriteks. Paraku hädised pennid, mille üle sama seltskond pidevalt ajakirjanduses halab ja seadusandjalt üha uusi seadusi nõuab, et nende kuivetunud võileiba veidigi rammusamaks teha, sellist kapitali akumulatsiooni ei võimalda.

Haldurite turul käib pidev võitlus suhete üle kohtunikega. Kohtuniku suvast sõltub, milline haldur saab üldse tööd, milline saab rammusamaid ja milline näljasemaid palasid. Aastakest 20 tagasi püüdsin atesteeritud pankrotihaldurina aru saada, millisel viisil käib n-ö heade (suure varaga) pankrotimenetluste saamine.

Ametlik versioon oli siis ja on ka täna, et halduri valik pankrotimenetlusse toimub loterii printsiibil. Reaalsus aga erineb sellest oluliselt: käib pugemine, seebitamine ja saagi jagamine. Ja oma väga kitsas ringis neid teadmisi/kogemusi ka piiratult jagatakse. Nii-öelda omadega. Kes on kaasaja Eestis pankrotimenetlustega kokku puutunud, saab aru, millest jutt.

Kapo ja politsei jõuetud

Täiesti uskumatu ja kohutav on see karistamatuse ja võimutäiuse tunne, mida sellel seltskonnal seadusandjad ja täideviiv võim (kohus ja politsei) nautida lasevad. Kaitsepolitsei ja korruptsiooni vastu võitlevate politseistruktuuride vaatevälja nad ei satu, sest protsessid on sageli üsna keerulised, neid on vähe ning paguneid ja kiituskirju nendega ei teeni.

Kohtunikele on pankrotihaldurid head mugavad instrumendid, kellele reeglina hapud ja konksuga lood ümbertöötlemisele lükata. Ja kui haldur teebki mingi poti kokku, võtab kohtunik ta maha ja paneb teise. Vastutusele võtmise juhud on üliharvad, pankrotihalduritel on justkui diplomaatiline puutumatus.

Pole minu asi kellelegi nimesid ja kaasusi ette sööta ja kellegi peale koputada, kuid teatud nähtused ühiskonnas peaksid olema ammu minevikku jäänud. Samas protsessiosalised, kes on mõne sellise legendaarse halduri veriste haarmete vahele kinni jäänud, peaksid julgemalt prokuratuuri ja politseisse avaldusi tegema.

Äripäev