Press
08:00 18.10.2017
Polügaamiateema tõstatamise puhul tekib ilmselt igaühele kohe silmade ette pilt rikkast araabia naftašeigist Dubais, kelle kaetud nägudega naispere pikendatud kere ja puhtast kullast iluvõrega Bentleyst välja ronib ja siis üksmeelselt kullapoodi tühjaks ostma tormab.
Või siis muinaslugu Pärsia šeigist, kelle sajad kaunid kaasad temaga jõudehetkedel meeldivalt aega veedavad ja talle hiljem lugematul hulgal kauneid ja tublisid lapsi sünnitavad.
Oma silmaga nähtud ja mõtlemapanevatest seikadest meenub kõigepealt aastakest 12 tagasi Kairo Hiltoni hotellis nähtud perekond, kus araabia verd kuuekümnendates eluaastates asjalik mees tegi check in'i kogu oma perekonnale ehk siis neljale naisele ja viiele-kuuele reisil kaasas olevale lapsele.
Pere majutamiseks kulus siis vastavalt viis sviiti, pereisa peab ju ka inimese moodi puhata saama.
Tähelepanu äratas asjaolu, et naised olid ca kümneaastaste vanusevahedega, moodustasid ühe perekonna ja ilmselgelt oli n-ö kindraliks esimene naine ehk siis ealt kõige vanem daam.
Sellistele meessoounelmatele võib aga lisada hoopis maisemad lood näiteks USAs elavatest mormoonide (NB! kristlaste usulahk) kogukondadest, kus mitmenaisepidamine on norm ja igapäevane nähtus. Tavalise asjaliku ja tubli parimas eas mehe ümber on kogunenud märkimisväärne hulk, sageli viis-kuus noort, kena ja tegusat naist, kes suudavad ühe toreda mehe kenasti omavahel ära jagada. Loomulikult on kõigil naistel ka armastatud mehega lapsed.
Armuloost mitmenaisepidamiseni
Eestimaistest lugudest meenub kõigepealt oma tutvusringkonnast ühe tubli ja küllalt eduka mehe lugu, kus korraliku abielu ja kolme lapse kõrvalt toimuv värskendav armulugu muutus sujuvalt mitmenaisepidamiseks, kui silmarõõm rasestus ja lapse sai. Tegu tänase seisuga neljakümnendates eluaastates inimeste kolmikperega, kus mehel on lihtsalt öeldes viis last ja kaks naist. Muidugi ei ela pered ühe katuse all, kuid kummalgi perel on mees ja pereisa täies ulatuses olemas ning ka naised on vastastikku teineteise olemasolu aksepteerinud.
Tänapäeva Venemaal on aga mehe edukuse ja elujõulisuse lahutamatuteks sümboliteks hästihoolitsetud perekond ja üks-kaks armukest, kelle olemasolu on abikaasale teada ja ka mingil määral aktsepteeritud. Näiteks ei ole midagi erilist, kui koosviibimisele sõpradega tullakse abikaasa asemel armukesega.
Lapsed küll sealse mudeli puhul on reeglina seadusliku abikaasa või abikaasadega... pärast lahutust eelmisest.
Dogmad on murdumas
Lisaks sellele ilmnes hiljuti Google'i otsingusõnade analüüsi käigus, et teatavad otsingusõnad, mille eestikeelsed vasted on polüamooria (mitmikarmastus) ja polügaamia (mitu abikaasat) on muutunud läänemaailma internetiavarustes üha otsitumaks. Nimetatud fakti kajastati ka Eesti meediaruumis ning annab ühtlasi tunnistust teatavate pereelu puudutavate dogmade murdumisest lääne ühiskonna inimeste teadvuses.
Näiteid oleks tuua veel ja veel, kuid leheruumi kokkuhoiu huvides piirduks eeltoodutega. Huvipakkuvaks teeb temaatika just asjaolu, et kuni 55. eluaastani on enamikus riikides kuni kümneprotsendiline meeste ülekaal, seega ei ole mitmenaisepidamine otseses seoses turul saadaolevate spermatosoidide defitsiidiga.
Küll aga oli see nähtus aktuaalne maailmasõdadejärgsetel perioodidel, mil väga kõrge nõudlusega olid kõik saadaolevad mehed ning mõne sõjas kaotatud jäseme puudumine ei tekitanud naispoolte jaoks mingeid mõttetuid probleeme. Lahingus kõrva, nägemise, käe või jala kaotus ei mõjuta ju mingil määral lembehetkede naudingut ning järglaste geneetilist kvaliteeti.
Mitmelt poolt on ka läbi kostnud infot, kuidas naised lausa järjekorrasüsteemi sisse viisid, et kes ja millal elusolevate ning elujõuliste meeseksemplaridega aega veetma pääsesid.
Seega taandub mitmenaisepidamise põhjus vägagi tõenäoliselt mitte kvantiteedile, vaid kvaliteedile. Kuna reaalsuses valib paarilise alati kaunim pool, eelistavad naised järelikult jagada pigem ühte head meest mitme peale, kui kulutada oma aega, elu, energiat ja munarakke mingi lahjavõitu isendi peale.
Ehk siis milleks üksi nurgas kuivikut krõbistada, kui võib heas seltskonnas üheskoos tordi kallal maiustada.
Ja eks nii mõnigi pikas monogaamses suhtes olija tunneb aeg-ajalt ennast nagu vabatahtlikult läbipaistvasse klaaspurki topituna. Kõik oleks nagu hästi, aga tahaks ka ju midagi muud.
Koraan käsib: kõigile võrdselt
Emotsioonivabalt koraani ehk siis moslemisusuliste piibli poole kiigates leiab sealt selgesõnalise nõude, et mitme abikaasa puhul peavad kõik saama võrdselt, ja seda kõiges.
Samas ei ole islamiusuliste lahutus sugugi keeruline kui võiks arvata, tuleb lihtsalt kolm korda teatavat sõnakombinatsiooni korrata ning jumala ees oledki juba lahutatud.
Lahutuse algatajaks võib olla nii mees kui naine ilma piiranguteta. Maine asjaajamine ja lahutuse juriidiline vormistamine on muidugi energia- ja ajamahukam.
Mitmikabielu puhul on muidugi põhieelduseks, et asjaosaline (reeglina siis mees) oleks piisavalt elujõuline nii materiaalses kui ka füüsilises plaanis. Lisaks sellele tuleb arvestada, et eks igal naisel on ka omad suhtevälised mured – menstruaalvalud, ämm haige, vennal koolis raskused, sõbrannal mees paha jne. Ja otse loomulikult on pereisa kohustus ka kõigi nende murede lahendamisel igati abiks olla.
Aga kujutagem nüüd hetkeks ette, et seda tüüpi probleeme on lihtsalt neli korda rohkem kui tavapärase monogaamse peresuhte puhul...
Kokkuvõtlikult tundub arenenud maailm liikuvat vabamate pereühenduste poole, mis on vähem raamistatud kultuuriliste, religioossete ja dogmaatiliste piirangutega. Hinnates adekvaatselt oma materiaalset, füüsilist ja psühholoogilist võimekust, on inimestel hakanud tekkima rohkem valikuid oma pereelu korraldamisel.
Üle jääb soovida tublidele meestele (ja ka naistele) ainult edu ja jõudu, et olla oma perele/peredele täisväärtuslikud osalised. Pole ka välistatud, et polüamooria ja polügaamia näol on tegu tekkiva lahendusega demograafilisele stagnatsioonile läänemaailmas. Mitme partneri olemasolu mõjub kahtlemata positiivselt reproduktiivsusel.
Raul Pint: mitu naist või hoopis mitu meest – polügaamia võib olla lahendus demograafilisele stagnatsioonile
Euroopa riikide demograafilise kriisi taustal olen viimase 15 aasta jooksul vaikselt jälginud polügaamiat ehk mitmenaisepidamist eri kultuuri- ja religiooniruumides. Eestlaste jaoks on tegu suht intrigeeriva teemaga, sest meie elamis- ja kultuuriharjumused ei pea seda nähtust just tavapäraseks, kirjutab kolme lapse isa Raul Pint.Polügaamiateema tõstatamise puhul tekib ilmselt igaühele kohe silmade ette pilt rikkast araabia naftašeigist Dubais, kelle kaetud nägudega naispere pikendatud kere ja puhtast kullast iluvõrega Bentleyst välja ronib ja siis üksmeelselt kullapoodi tühjaks ostma tormab.
Või siis muinaslugu Pärsia šeigist, kelle sajad kaunid kaasad temaga jõudehetkedel meeldivalt aega veedavad ja talle hiljem lugematul hulgal kauneid ja tublisid lapsi sünnitavad.
Oma silmaga nähtud ja mõtlemapanevatest seikadest meenub kõigepealt aastakest 12 tagasi Kairo Hiltoni hotellis nähtud perekond, kus araabia verd kuuekümnendates eluaastates asjalik mees tegi check in'i kogu oma perekonnale ehk siis neljale naisele ja viiele-kuuele reisil kaasas olevale lapsele.
Pere majutamiseks kulus siis vastavalt viis sviiti, pereisa peab ju ka inimese moodi puhata saama.
Tähelepanu äratas asjaolu, et naised olid ca kümneaastaste vanusevahedega, moodustasid ühe perekonna ja ilmselgelt oli n-ö kindraliks esimene naine ehk siis ealt kõige vanem daam.
Sellistele meessoounelmatele võib aga lisada hoopis maisemad lood näiteks USAs elavatest mormoonide (NB! kristlaste usulahk) kogukondadest, kus mitmenaisepidamine on norm ja igapäevane nähtus. Tavalise asjaliku ja tubli parimas eas mehe ümber on kogunenud märkimisväärne hulk, sageli viis-kuus noort, kena ja tegusat naist, kes suudavad ühe toreda mehe kenasti omavahel ära jagada. Loomulikult on kõigil naistel ka armastatud mehega lapsed.
Armuloost mitmenaisepidamiseni
Eestimaistest lugudest meenub kõigepealt oma tutvusringkonnast ühe tubli ja küllalt eduka mehe lugu, kus korraliku abielu ja kolme lapse kõrvalt toimuv värskendav armulugu muutus sujuvalt mitmenaisepidamiseks, kui silmarõõm rasestus ja lapse sai. Tegu tänase seisuga neljakümnendates eluaastates inimeste kolmikperega, kus mehel on lihtsalt öeldes viis last ja kaks naist. Muidugi ei ela pered ühe katuse all, kuid kummalgi perel on mees ja pereisa täies ulatuses olemas ning ka naised on vastastikku teineteise olemasolu aksepteerinud.
Tänapäeva Venemaal on aga mehe edukuse ja elujõulisuse lahutamatuteks sümboliteks hästihoolitsetud perekond ja üks-kaks armukest, kelle olemasolu on abikaasale teada ja ka mingil määral aktsepteeritud. Näiteks ei ole midagi erilist, kui koosviibimisele sõpradega tullakse abikaasa asemel armukesega.
Lapsed küll sealse mudeli puhul on reeglina seadusliku abikaasa või abikaasadega... pärast lahutust eelmisest.
Dogmad on murdumas
Lisaks sellele ilmnes hiljuti Google'i otsingusõnade analüüsi käigus, et teatavad otsingusõnad, mille eestikeelsed vasted on polüamooria (mitmikarmastus) ja polügaamia (mitu abikaasat) on muutunud läänemaailma internetiavarustes üha otsitumaks. Nimetatud fakti kajastati ka Eesti meediaruumis ning annab ühtlasi tunnistust teatavate pereelu puudutavate dogmade murdumisest lääne ühiskonna inimeste teadvuses.
Näiteid oleks tuua veel ja veel, kuid leheruumi kokkuhoiu huvides piirduks eeltoodutega. Huvipakkuvaks teeb temaatika just asjaolu, et kuni 55. eluaastani on enamikus riikides kuni kümneprotsendiline meeste ülekaal, seega ei ole mitmenaisepidamine otseses seoses turul saadaolevate spermatosoidide defitsiidiga.
Küll aga oli see nähtus aktuaalne maailmasõdadejärgsetel perioodidel, mil väga kõrge nõudlusega olid kõik saadaolevad mehed ning mõne sõjas kaotatud jäseme puudumine ei tekitanud naispoolte jaoks mingeid mõttetuid probleeme. Lahingus kõrva, nägemise, käe või jala kaotus ei mõjuta ju mingil määral lembehetkede naudingut ning järglaste geneetilist kvaliteeti.
Mitmelt poolt on ka läbi kostnud infot, kuidas naised lausa järjekorrasüsteemi sisse viisid, et kes ja millal elusolevate ning elujõuliste meeseksemplaridega aega veetma pääsesid.
Seega taandub mitmenaisepidamise põhjus vägagi tõenäoliselt mitte kvantiteedile, vaid kvaliteedile. Kuna reaalsuses valib paarilise alati kaunim pool, eelistavad naised järelikult jagada pigem ühte head meest mitme peale, kui kulutada oma aega, elu, energiat ja munarakke mingi lahjavõitu isendi peale.
Ehk siis milleks üksi nurgas kuivikut krõbistada, kui võib heas seltskonnas üheskoos tordi kallal maiustada.
Ja eks nii mõnigi pikas monogaamses suhtes olija tunneb aeg-ajalt ennast nagu vabatahtlikult läbipaistvasse klaaspurki topituna. Kõik oleks nagu hästi, aga tahaks ka ju midagi muud.
Koraan käsib: kõigile võrdselt
Emotsioonivabalt koraani ehk siis moslemisusuliste piibli poole kiigates leiab sealt selgesõnalise nõude, et mitme abikaasa puhul peavad kõik saama võrdselt, ja seda kõiges.
Samas ei ole islamiusuliste lahutus sugugi keeruline kui võiks arvata, tuleb lihtsalt kolm korda teatavat sõnakombinatsiooni korrata ning jumala ees oledki juba lahutatud.
Lahutuse algatajaks võib olla nii mees kui naine ilma piiranguteta. Maine asjaajamine ja lahutuse juriidiline vormistamine on muidugi energia- ja ajamahukam.
Mitmikabielu puhul on muidugi põhieelduseks, et asjaosaline (reeglina siis mees) oleks piisavalt elujõuline nii materiaalses kui ka füüsilises plaanis. Lisaks sellele tuleb arvestada, et eks igal naisel on ka omad suhtevälised mured – menstruaalvalud, ämm haige, vennal koolis raskused, sõbrannal mees paha jne. Ja otse loomulikult on pereisa kohustus ka kõigi nende murede lahendamisel igati abiks olla.
Aga kujutagem nüüd hetkeks ette, et seda tüüpi probleeme on lihtsalt neli korda rohkem kui tavapärase monogaamse peresuhte puhul...
Kokkuvõtlikult tundub arenenud maailm liikuvat vabamate pereühenduste poole, mis on vähem raamistatud kultuuriliste, religioossete ja dogmaatiliste piirangutega. Hinnates adekvaatselt oma materiaalset, füüsilist ja psühholoogilist võimekust, on inimestel hakanud tekkima rohkem valikuid oma pereelu korraldamisel.
Üle jääb soovida tublidele meestele (ja ka naistele) ainult edu ja jõudu, et olla oma perele/peredele täisväärtuslikud osalised. Pole ka välistatud, et polüamooria ja polügaamia näol on tegu tekkiva lahendusega demograafilisele stagnatsioonile läänemaailmas. Mitme partneri olemasolu mõjub kahtlemata positiivselt reproduktiivsusel.