Press
15:33 28.08.2020
Lugedes tänast Kristjan Pruuli artiklit „Uus seadus peab taltsutama pankrotistujate karistamatuse tunnet“ lugedes, kus Paul Varul väljendas oma seisukohti pankrotimenetluse hetkeolukorra kohta Eestis, valdas mind tunne, nagu oleksin Valgevenesse sattunud.
Suur isa pilve ääre pealt jagab tähtsaid korraldusi, mida rahvas peab arvama, tegema ja kuidas käituma. Tema ju teab! Mingi seltskond genereerib paaniliselt juba aastaid visiooni, et kusagil on selline kogum eriliselt spetsialiseerunud võlgnik-pankrotimeistreid, kelle tegevus tuleb iga hinna eest peatada.
Olles sellel turul toimetanud üle 25 aasta, julgen kinnitada, et tegu on pseudoprobleemiga, mille varjus teatud seltskond üritab ennast riigi toitumisahelasse sisse imeda. Ehk siis teisisõnu saada kõrgepalgaliseks riigiametnikuks, kellel ühtlasi tekib võimalus teatud koguses riigieelarve vahendeid kasutada-käsutada. Sealhulgas siis mingeid rahalisi vahendeid pankrotimenetluste ülesupitamiseks, kus võlausaldajad on asjale käega löönud või võlgnikuga mingi (võib-olla mitterahalise) kompromissi leidnud.
Tänane kuri võlgnik, keda trio Varul-Rosin-Eipre tahaksid risti lüüa, on 1980ndatel sündinud n-ö teise astme ettevõtja. Ta on meessoost ning on mõni aeg tagasi avastanud, et palgatöötaja põli ei ole ei uhke ega hää.
Tema esimene katsetus iseenda jaoks töötada on toiminud ning seejärel võttis ta ette veidi julgema sammu ning asutas oma ettevõtte. Reeglina välistegurite tulemusena tekkisid makseraskused ning maksejõuetusesarnane nähtus. Sealt edasi on tal ainult halvad valikud, mille vahel manööverdades ta proovib olukorrast kuidagi välja ujuda. Lühidalt – mees meie hulgast, kelle sarnast oma tutvusringkonnast ilmselt iga ettevõtja teab.
Minnes aga nüüd ajas pika sammu tagasi, sinna punkti, kus pankrotiseadus algselt loodi, oli olukord hoopis teine.
Endistel kommunistidel lasti krabada
Pankroti reaalne funktsioon üheksakümnendatel oli kommunistidele kiirkorras praktiliselt tasuta erastatud riigiettevõtete võlgnevuste maharaputamine. Pankrotiseadus oli konstrueeritud ja seadistatud nii, et koostöös kohtuniku, pankrotihalduri ja võlgniku esindajaga sai lahti nii tülikast suurest töötajaskonnast, riigimaksude võlgnevusest kui ka muudest võlausaldajatest.
Tõsine turunduslik probleem aga tuli üsna varsti. Kenad suured vanade tööstusettevõtete pankrotid said otsa ja nüüd läks turul rabelemiseks.
Kas keegi on teinud mingisugustki monitooringut, mida arvavad pankrotimängust (väike-) ettevõtjad? Keda on palju ja kes võitlevad iga päev nina vee peal hoidmise eest. Ma ei pea silmas endisi erastajaid, tänaseid suurettevõtjaid, keda on loetud arv.
Pean silmas ettevõtjaid, kelle tulud ei ole garanteeritud riiklike tellimustega, kellel ei ole erastamismanöövrite tulemusena märkimisväärset kapitalipuhvrit ja kes oma igapäevategevuses võivad keskkonnamõjude tulemusena suvalisel ajahetkel sattuda ise pankrotivõlgniku rolli.
Ja kas nad on huvitatud sellest, et trio kohtunik-pankrotihaldur-võlausaldaja neid kõikvõimalikul viisil alandab ja tükkideks tahab kiskuda?
Pikantseks teeb olukorra veel see, et võlausaldaja võib ootamatult ruttu ise sattuda võlgnikupinki. Tuuled on majanduses muutlikud.
Küll aga on eluaegselt selle eest kaitstud pankrotiasja menetlev kohtunik ja pankrotihaldur... kui nad millegagi vahele ei jää.
Mõnus soe koht
Tants ümber pankrotikomitee ja pankrotiombudsmani institutsiooni loomise on aga vägagi arusaadav. Mõned isikud on need toolid endale magusaks mõelnud. Seal ilmselt hakkab saama head palka (hinnanguliselt 10 000 kuus), tekivad n-ö mitteametlik tulubaas subjektiivsete otsuste langetamise eest, vastutuse puudumine, ligipääs riigieelarve rahale, uhke kontor kesklinnas, ametisõidukid, sekretärid, garanteeritud kõrge pension, ametilähetused (näiteks Soome ja Saksamaale õppima) jne. Sulnis paradiisiaed võrreldes igapäevase võitlusega oma leivatüki eest vandeadvokaadina, kus noored ja andekad suruvad halastamatult peale.
Meie autonoomne monitooringusüsteem näitab, et varasema jooksva 4000 riskigruppi kuuluva ettevõtte asemel on täna 8000. Üheselt on tegu koroonapaanika tulemusena tekkinud või tekkiva majandussurutise tagajärjega.
Ükski mõistlik poliitik ei peaks praegusel ajal tegelema sellist tüüpi populismi ja juhmusega, nagu on pankrotiseaduse teravamaks ajamine.
Putin keelas koroona ajal Venemaal ära nii ettevõtete kontrollreidid ametiasutuste poolt kui ka pankrotimenetlused. Küll pärast jõuab klaarida, kui majanduses pilt selgub, seniks las inimesed proovivad vee peal püsida.
Millest alustada?
Kokkuvõtteks – pankrotireformi tuleb alustada inimestest. Pankrotiasju menetlevatele kohtunikele ja pankrotihalduritele kehtestada vanusepiirang 40 aastat.
Keelata ära inimeste mõnitamine kohtunike, pankrotihaldurite ja võlausaldajate esindajate poolt.
Välistada jõhkrate karistuste hirmus igasugused korruptsiooni- ja kokkumänguvõimalused kohtu ja pankrotihalduri poolt.
Paralleelselt võib loomulikult püüda teha pankrotiseadust kaasaegsemaks, paremaks ja efektiivsemaks.
Raul Pint: keelan, käsin, poon ja lasen
Firmade likvideerija Raul Pint leiab, et praegu pole mingil juhul aeg pankrotiseadust teravaks ajada, selle muutmisega üritab teatud seltskond lihtsalt kõrgeteks riigiametnikeks pürgida.Lugedes tänast Kristjan Pruuli artiklit „Uus seadus peab taltsutama pankrotistujate karistamatuse tunnet“ lugedes, kus Paul Varul väljendas oma seisukohti pankrotimenetluse hetkeolukorra kohta Eestis, valdas mind tunne, nagu oleksin Valgevenesse sattunud.
Suur isa pilve ääre pealt jagab tähtsaid korraldusi, mida rahvas peab arvama, tegema ja kuidas käituma. Tema ju teab! Mingi seltskond genereerib paaniliselt juba aastaid visiooni, et kusagil on selline kogum eriliselt spetsialiseerunud võlgnik-pankrotimeistreid, kelle tegevus tuleb iga hinna eest peatada.
Olles sellel turul toimetanud üle 25 aasta, julgen kinnitada, et tegu on pseudoprobleemiga, mille varjus teatud seltskond üritab ennast riigi toitumisahelasse sisse imeda. Ehk siis teisisõnu saada kõrgepalgaliseks riigiametnikuks, kellel ühtlasi tekib võimalus teatud koguses riigieelarve vahendeid kasutada-käsutada. Sealhulgas siis mingeid rahalisi vahendeid pankrotimenetluste ülesupitamiseks, kus võlausaldajad on asjale käega löönud või võlgnikuga mingi (võib-olla mitterahalise) kompromissi leidnud.
Tänane kuri võlgnik, keda trio Varul-Rosin-Eipre tahaksid risti lüüa, on 1980ndatel sündinud n-ö teise astme ettevõtja. Ta on meessoost ning on mõni aeg tagasi avastanud, et palgatöötaja põli ei ole ei uhke ega hää.
Tema esimene katsetus iseenda jaoks töötada on toiminud ning seejärel võttis ta ette veidi julgema sammu ning asutas oma ettevõtte. Reeglina välistegurite tulemusena tekkisid makseraskused ning maksejõuetusesarnane nähtus. Sealt edasi on tal ainult halvad valikud, mille vahel manööverdades ta proovib olukorrast kuidagi välja ujuda. Lühidalt – mees meie hulgast, kelle sarnast oma tutvusringkonnast ilmselt iga ettevõtja teab.
Minnes aga nüüd ajas pika sammu tagasi, sinna punkti, kus pankrotiseadus algselt loodi, oli olukord hoopis teine.
Endistel kommunistidel lasti krabada
Pankroti reaalne funktsioon üheksakümnendatel oli kommunistidele kiirkorras praktiliselt tasuta erastatud riigiettevõtete võlgnevuste maharaputamine. Pankrotiseadus oli konstrueeritud ja seadistatud nii, et koostöös kohtuniku, pankrotihalduri ja võlgniku esindajaga sai lahti nii tülikast suurest töötajaskonnast, riigimaksude võlgnevusest kui ka muudest võlausaldajatest.
Tõsine turunduslik probleem aga tuli üsna varsti. Kenad suured vanade tööstusettevõtete pankrotid said otsa ja nüüd läks turul rabelemiseks.
Kas keegi on teinud mingisugustki monitooringut, mida arvavad pankrotimängust (väike-) ettevõtjad? Keda on palju ja kes võitlevad iga päev nina vee peal hoidmise eest. Ma ei pea silmas endisi erastajaid, tänaseid suurettevõtjaid, keda on loetud arv.
Pean silmas ettevõtjaid, kelle tulud ei ole garanteeritud riiklike tellimustega, kellel ei ole erastamismanöövrite tulemusena märkimisväärset kapitalipuhvrit ja kes oma igapäevategevuses võivad keskkonnamõjude tulemusena suvalisel ajahetkel sattuda ise pankrotivõlgniku rolli.
Ja kas nad on huvitatud sellest, et trio kohtunik-pankrotihaldur-võlausaldaja neid kõikvõimalikul viisil alandab ja tükkideks tahab kiskuda?
Pikantseks teeb olukorra veel see, et võlausaldaja võib ootamatult ruttu ise sattuda võlgnikupinki. Tuuled on majanduses muutlikud.
Küll aga on eluaegselt selle eest kaitstud pankrotiasja menetlev kohtunik ja pankrotihaldur... kui nad millegagi vahele ei jää.
Mõnus soe koht
Tants ümber pankrotikomitee ja pankrotiombudsmani institutsiooni loomise on aga vägagi arusaadav. Mõned isikud on need toolid endale magusaks mõelnud. Seal ilmselt hakkab saama head palka (hinnanguliselt 10 000 kuus), tekivad n-ö mitteametlik tulubaas subjektiivsete otsuste langetamise eest, vastutuse puudumine, ligipääs riigieelarve rahale, uhke kontor kesklinnas, ametisõidukid, sekretärid, garanteeritud kõrge pension, ametilähetused (näiteks Soome ja Saksamaale õppima) jne. Sulnis paradiisiaed võrreldes igapäevase võitlusega oma leivatüki eest vandeadvokaadina, kus noored ja andekad suruvad halastamatult peale.
Meie autonoomne monitooringusüsteem näitab, et varasema jooksva 4000 riskigruppi kuuluva ettevõtte asemel on täna 8000. Üheselt on tegu koroonapaanika tulemusena tekkinud või tekkiva majandussurutise tagajärjega.
Ükski mõistlik poliitik ei peaks praegusel ajal tegelema sellist tüüpi populismi ja juhmusega, nagu on pankrotiseaduse teravamaks ajamine.
Putin keelas koroona ajal Venemaal ära nii ettevõtete kontrollreidid ametiasutuste poolt kui ka pankrotimenetlused. Küll pärast jõuab klaarida, kui majanduses pilt selgub, seniks las inimesed proovivad vee peal püsida.
Millest alustada?
Kokkuvõtteks – pankrotireformi tuleb alustada inimestest. Pankrotiasju menetlevatele kohtunikele ja pankrotihalduritele kehtestada vanusepiirang 40 aastat.
Keelata ära inimeste mõnitamine kohtunike, pankrotihaldurite ja võlausaldajate esindajate poolt.
Välistada jõhkrate karistuste hirmus igasugused korruptsiooni- ja kokkumänguvõimalused kohtu ja pankrotihalduri poolt.
Paralleelselt võib loomulikult püüda teha pankrotiseadust kaasaegsemaks, paremaks ja efektiivsemaks.