Press
12:00 05.04.2005
Tsiviliseeritud demokraatia peamisi peegeldusi on riigi suhtumine oma alamatesse. Neid, kes seadust teadlikult kuritarvitavad, on igal pool väikeses vähemuses. Küsimus on aga selles, kas riik loob nende püüdmiseks mehhanismi, mille all kannatavad ka süütud ettevõtjad, või kaitseb riik ettevõtlikku vaimu sellega, et vaatab kurikaeltele mingi piirini läbi sõrmede. Just see eristab küpseid demokraatiaid seda kunsti alles õppivatest riikidest.
Eestis tegutsevad firmad keskmiselt alla kuue aasta, reaalne äritsükkel on tavaliselt veelgi lühem. Likvideerimise põhjuseid on mitmeid, kuid valdavalt on äri lihtsalt osutunud kõvemaks pähkliks, kui firmat luues arvata osati.
Ettevõtjaks hakkamine pole naljategemine. Teame ju, et viimasel ajal lähevad paljud ülikoolilõpetajad pigem tööle avalikku sektorisse, kus tulusid ümber jagatakse, mitte erasektorisse, kus väärtust juurde luuakse. Sest avaliku sektori palgad on ammu möödunud erasektori keskmistest ja hakkavad jõudsalt lähenema finantssektorile.
Enamik äris läbikukkunuid ei riski enam kunagi alustada uut erafirmat, pigem lähevad ka nemad tööle riigisektorisse või mõnda suurde monopoolsesse erastruktuuri. Nii lähenebki Eesti jõudsalt naabermaale Rootsile, kus avalik sektor moodustab 52% kõigist töökohtadest ning kus arukamad ettevõtjad on ammu oma firmade peakontorid soodsama maksure?iimiga riikidesse kolinud.
Enamikule ettevõtjaist on firma kui laps, kelle igale arengusammule ja tagasilöögile elatakse kaasa kogu hingega. Kokkuvarisenud äri all kustub esmalt ettevõtjate enesehinnang ning edasipürgimise tahe.
Me kõik teame, et piiratud vastutusega äriühingute ainus mõte on kaitsta ettevõtjat äpardunud äri eest. On kurb, kui maksuamet näeb kurjategijatena neid, kes on julgenud võtta riske, et toota majanduslikku lisaväärtust endale ja oma riigile, ning arvab, et nad tuleb panna aastateks ringi käima, ohvrikivi kaelas. Riigil, mille ainus sõnum ettevõtjale on see, et kui su äri peaks ebaõnnestuma, siis me kisume su liistule ja teeme su elu põrguks, olgu sa FIE, osanik või mõne osaühingu taga, ei maksa loota inimeste ettevõtlustuhinale.
On veel üks ohtlik tendents, millele maksuamet firmajuhtide ristile naelutamisega kaasa aitab. Nimelt võib hakata levima uustankistide laine. Uustankiste kasutavad eeskätt välismaalased praegugi meelsasti. Need pole prükkarid, kes pudeli eest käibemaksupettust aitavad vormistada, vaid noored lipsustatud ja lõhnastatud mehed, kes lähevad riski peale teadlikult. Nad hakkavad juhatuse liikmeteks, teades, et kui midagi äris viltu läheb, siis nemad vastutavad. Kuid nende hinna sees on ka parima advokaadi teenused ja korralikult ette valmistatud lepingud.
Minu kogemus näitab, et mahakandmata debitoorsed võlgnevused ehivad Eestis paljude ettevõtete bilansse tavaliselt kaks-kolm aastat. Neid ei julgeta maksurevisjoni, täiendava maksustamise ja trahvide hirmus maha kanda, eriti kui tegu suuremate summadega, vaid neid lohistatakse kaasas nii kaua kui võimalik.
See probleem on sümptomaatiline selliste ettevõtete juures, mida ähvardab tõsine kriis või isegi pankrot ja mille juhte ja omanikke saab maksuamet tulevikus liistule tõmmata ning nn juhtimisvigade eest miljonitesse kroonidesse ulatuvate nõuetega kostitada. Ja kui nõue ka pärast mitut kohtuvaidlust kunagi tühistatakse, sest ettevõtte juhi kuritahtlik tegutsemine ei leia kinnitust, pole maksuamet midagi kaotanud. Mõnikümmend tuhat maksumaksja krooni juristi töötasuks või halvimal juhul mõnisada tuhat krooni mõne vandeadvokaadi teenustele, ei enamat.
Kapitalistlik ühiskond püsib paraku ettevõtlusel, kus kõik ettevõtted ei saa olla edukad. Statistika ütleb, et kümne aasta jooksul pärast tegevuse alustamist lõpetab arenenud riikides tegevuse 68% ettevõtetest. Seega on vaid kolmandik ettevõtteid pikaajaliselt jätkusuutlikud.
Kui Euroopas kaitsevad seadused eeskätt pankrotti sattunud ettevõtjat, jättes riigi huvid teises järgus lunastamisele kuuluvate hulka, siis meie seadusruum näeb ettevõtte pankroti korral suurima kahjukannatajana riiki. Otse loomulikult hiilib sellise seadusepügala tagant välja sovetlik eelarvamus, et ettevõtlus on taunitav ebaaus rikastumine. Ja ebaõnnestunud ettevõtja paistab sageli kurjategijana.
Kuid ettevõtlus ei ole kuritegevus. Samuti ei tohi olla karistatav ebaedu äris. See tähendab inimese jaoks niigi suurt kaotust, sest rebenes tema edulootus. Ei saa karistada ebaõnnestumist või võimetust võita, muidu pole me paremad Iraagi pikaajalise spordijuhi Saddam Husseini pojast ? kui tema meeskond ei võitnud, pandi mängijad vangi, neid piinati ja osa tapeti.
Artikli vahendas kommunikatsiooniagentuur Nägu & Tegu
Raul Pint: edutu ettevõtja pole kurjategija
Oma efektiivsusnäitajaid üles upitav maksuamet on asunud pankrotini viidud ettevõtete juhtidelt väljaspool pankrotipesa võlgu sisse nõudma. Taaskord tõstatub vana küsimus, kas ettevõtjad on potentsiaalsed kurjategijad või hoopis üks väike inimrühm, mis suudab riske võttes riigile rikkust toota.Tsiviliseeritud demokraatia peamisi peegeldusi on riigi suhtumine oma alamatesse. Neid, kes seadust teadlikult kuritarvitavad, on igal pool väikeses vähemuses. Küsimus on aga selles, kas riik loob nende püüdmiseks mehhanismi, mille all kannatavad ka süütud ettevõtjad, või kaitseb riik ettevõtlikku vaimu sellega, et vaatab kurikaeltele mingi piirini läbi sõrmede. Just see eristab küpseid demokraatiaid seda kunsti alles õppivatest riikidest.
Eestis tegutsevad firmad keskmiselt alla kuue aasta, reaalne äritsükkel on tavaliselt veelgi lühem. Likvideerimise põhjuseid on mitmeid, kuid valdavalt on äri lihtsalt osutunud kõvemaks pähkliks, kui firmat luues arvata osati.
Ettevõtjaks hakkamine pole naljategemine. Teame ju, et viimasel ajal lähevad paljud ülikoolilõpetajad pigem tööle avalikku sektorisse, kus tulusid ümber jagatakse, mitte erasektorisse, kus väärtust juurde luuakse. Sest avaliku sektori palgad on ammu möödunud erasektori keskmistest ja hakkavad jõudsalt lähenema finantssektorile.
Enamik äris läbikukkunuid ei riski enam kunagi alustada uut erafirmat, pigem lähevad ka nemad tööle riigisektorisse või mõnda suurde monopoolsesse erastruktuuri. Nii lähenebki Eesti jõudsalt naabermaale Rootsile, kus avalik sektor moodustab 52% kõigist töökohtadest ning kus arukamad ettevõtjad on ammu oma firmade peakontorid soodsama maksure?iimiga riikidesse kolinud.
Enamikule ettevõtjaist on firma kui laps, kelle igale arengusammule ja tagasilöögile elatakse kaasa kogu hingega. Kokkuvarisenud äri all kustub esmalt ettevõtjate enesehinnang ning edasipürgimise tahe.
Me kõik teame, et piiratud vastutusega äriühingute ainus mõte on kaitsta ettevõtjat äpardunud äri eest. On kurb, kui maksuamet näeb kurjategijatena neid, kes on julgenud võtta riske, et toota majanduslikku lisaväärtust endale ja oma riigile, ning arvab, et nad tuleb panna aastateks ringi käima, ohvrikivi kaelas. Riigil, mille ainus sõnum ettevõtjale on see, et kui su äri peaks ebaõnnestuma, siis me kisume su liistule ja teeme su elu põrguks, olgu sa FIE, osanik või mõne osaühingu taga, ei maksa loota inimeste ettevõtlustuhinale.
On veel üks ohtlik tendents, millele maksuamet firmajuhtide ristile naelutamisega kaasa aitab. Nimelt võib hakata levima uustankistide laine. Uustankiste kasutavad eeskätt välismaalased praegugi meelsasti. Need pole prükkarid, kes pudeli eest käibemaksupettust aitavad vormistada, vaid noored lipsustatud ja lõhnastatud mehed, kes lähevad riski peale teadlikult. Nad hakkavad juhatuse liikmeteks, teades, et kui midagi äris viltu läheb, siis nemad vastutavad. Kuid nende hinna sees on ka parima advokaadi teenused ja korralikult ette valmistatud lepingud.
Minu kogemus näitab, et mahakandmata debitoorsed võlgnevused ehivad Eestis paljude ettevõtete bilansse tavaliselt kaks-kolm aastat. Neid ei julgeta maksurevisjoni, täiendava maksustamise ja trahvide hirmus maha kanda, eriti kui tegu suuremate summadega, vaid neid lohistatakse kaasas nii kaua kui võimalik.
See probleem on sümptomaatiline selliste ettevõtete juures, mida ähvardab tõsine kriis või isegi pankrot ja mille juhte ja omanikke saab maksuamet tulevikus liistule tõmmata ning nn juhtimisvigade eest miljonitesse kroonidesse ulatuvate nõuetega kostitada. Ja kui nõue ka pärast mitut kohtuvaidlust kunagi tühistatakse, sest ettevõtte juhi kuritahtlik tegutsemine ei leia kinnitust, pole maksuamet midagi kaotanud. Mõnikümmend tuhat maksumaksja krooni juristi töötasuks või halvimal juhul mõnisada tuhat krooni mõne vandeadvokaadi teenustele, ei enamat.
Kapitalistlik ühiskond püsib paraku ettevõtlusel, kus kõik ettevõtted ei saa olla edukad. Statistika ütleb, et kümne aasta jooksul pärast tegevuse alustamist lõpetab arenenud riikides tegevuse 68% ettevõtetest. Seega on vaid kolmandik ettevõtteid pikaajaliselt jätkusuutlikud.
Kui Euroopas kaitsevad seadused eeskätt pankrotti sattunud ettevõtjat, jättes riigi huvid teises järgus lunastamisele kuuluvate hulka, siis meie seadusruum näeb ettevõtte pankroti korral suurima kahjukannatajana riiki. Otse loomulikult hiilib sellise seadusepügala tagant välja sovetlik eelarvamus, et ettevõtlus on taunitav ebaaus rikastumine. Ja ebaõnnestunud ettevõtja paistab sageli kurjategijana.
Kuid ettevõtlus ei ole kuritegevus. Samuti ei tohi olla karistatav ebaedu äris. See tähendab inimese jaoks niigi suurt kaotust, sest rebenes tema edulootus. Ei saa karistada ebaõnnestumist või võimetust võita, muidu pole me paremad Iraagi pikaajalise spordijuhi Saddam Husseini pojast ? kui tema meeskond ei võitnud, pandi mängijad vangi, neid piinati ja osa tapeti.
Artikli vahendas kommunikatsiooniagentuur Nägu & Tegu