Ometi on klassikalise, eelneva ametkondliku tsensuuri puudumine loonud eksitava mulje, justkui oleks erameedia riigivõimu mõjutustest täielikult puutumatu. Kaasaegses infoühiskonnas ei toimi riiklik suunamine toimetustesse saadetavate punaste pliiatsite, vaid peenemate õiguslike, majanduslike ja administratiivsete instrumentide kaudu. Küsimus: kas riik tsenseerib? on asendunud küsimusega: kuidas riik erameedia infovooge juhib?.

Õiguslikud instrumendid ja uued regulatsioonid

Kõige otsesemaks riikliku sekkumise hoovaks on seadusandlus. Viimastel aastatel on Euroopa Liidu direktiivide (näiteks audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv AVMSD) ülevõtmine toonud kaasa kohaliku meediateenuste seaduse karmistamise. Kuigi ametlik eesmärk on vaenukõne piiramine ja väärinfo tõkestamine, on kriitikud ja meediajuhid viidanud uute  normide äärmisele hägususele ning kuritarvitamise riskile ametivõimude poolt.

Eriti teravat diskussiooni on tekitanud riiklike ametite, nagu Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA), rolli laiendamine. 

Katsed tuua seadusesse nõudeid uudistesaadete tõesuse ja tasakaalustatuse kontrollimiseks on erameedia poolt risti löödud kui katsed luua riiklik tõekomisjon või tõeministeerium. 

Kui riigiametnik saab õiguse otsustada, milline faktiasetus on tõene, muutub regulatsioon sisuliselt  tsensuuri instrumendiks, kus karistuse hirm (litsentsi kaotus või trahvid) sunnib kanaleid riikliku narratiiviga kohanduma.

Majanduslikud hoovad ja "pehme" suunamine

Erameedia on olemuselt äritegevus, mis teeb selle ka riiigi poolt majanduslikult haavatavaks. Riik kasutab seda haavatavust ära kahe peamise instrumendi kaudu: finantssurve ja suunatud rahastus.

1. Maksupoliitika ja levikulud: Meediasektori käibemaksumäära tõstmised ja riikliku logistikafirma Omniva kojukandehindade järsk kasv toimivad kaudse surverelvana. Majanduslikult nurka surutud väljaanded on sunnitud optimeerima, mis vähendab uuriva ajakirjanduse võimekust ja suurendab sõltuvust välistest tuluallikatest.

   
   

2. Projektipõhine rahastus: Eesti riik ja Euroopa Liit ostavad erameedialt üha enam sisutootmist spetsiifiliste programmide raames (nt integratsioon, faktikontroll, rohepööre). Kui toimetuse eelarve sõltub riiklikust projektirahast, tekib oht, et kriitilised teemad jäetakse käsitlemata või kajastatakse neid rahastaja ootustele vastavas valguses. Seda nimetatakse struktuurseks või varjatud tsensuuriks, kus riik ei keela, vaid ostab endale sobivat sisu.

Enesetsensuuri esilekutsumine

Kõige efektiivsem juhtimisinstrument on aga sellise keskkonna loomine, kus erameedia hakkab teostama enesetsensuuri. Kui riiklik retoorika stigmatiseerib teatud seisukohti või märgistab teisitimõtlejaid riigivastasteks või julgeolekuohuks, sulguvad toimetuste uksed eos marginaliseeritud teemadele. 

Ajakirjanikud hakkavad instinktiivselt vältima teemasid, mis võiksid kaasa tuua avaliku hukkamõistu, kohtuvaidlused või institutsionaalse surve. Tulemuseks on konsensuslik inforuum, kus riigi ametlikke julgeoleku-, välis- ja majanduspoliitilisi suundi erameedias sisuliselt ei vaidlustata.

Kokkuvõte

Riigipoolne tsensuur kaasaegses Eestis ei ole hetkel veel agressiivne ja nähtav diktaat. See on peenelt häälestatud instrumentide süsteem, mis koosneb seadusandlikest raamidest, regulatorite järelevalvest, majanduslikest mõjutusvahenditest ja enesetsensuuri toitvast ühiskondlikust kliimast. 

Erameedia vabaduse säilitamiseks on hädavajalik, et ühiskond tunneks need varjatud juhtimismehhanismid ära ning astuks vastu igasugusele katsele asendada vaba ajakirjanduslik eneseregulatsioon riikliku tõekontrolliga.