Kui riigiettevõtted nagu Eesti Energia kirjutavad välisprojektide või kodumaiste tööstusinvesteeringute tõttu korstnasse hiiglaslikke summasid, kuid juhid lahkuvad ametist ilma varaliste nõueteta (ja sageli kopsakate lahkumishüvitistega), küsib avalikkus õigustatult, miks ei minda otsustajate isikliku vara kallale. Vastus peitub Eesti seadusandluse ja äriõiguse fundamentaalsetes põhimõtetes, mis eristavad teadlikku äririski seadusevastasest tegevusest.

Eesti õigussüsteem pakub selge raamistiku selle kohta, millal vastutab juhatuse liige oma isikliku koduga ning millal kaitseb teda seadus.

1. Äriseadustik ja juhatuse liikme hoolsuskohustus

Riigi äriühingute (olgu tegemist aktsiaseltsidega nagu Eesti Energia või Tallinna Sadam) juhatuse liikmete vastutust ei reguleeri avaliku teenistuse seadus, vaid äriseadustik (ÄS). See tähendab, et riigifirma tippjuhile kehtivad täpselt samad karmid reeglid mis eraettevõtjale.

• Korraliku ettevõtja hoolsus (ÄS § 187 lg 1): Juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. See tähendab, et ta peab tegutsema professionaalselt, informeeritult, ettevõtte parimates huvides ja ilma isiklike huvide konfliktita.
  
  

• Solidaarne varaline vastutus (ÄS § 187 lg 2): Kui juhatuse liikmed on oma kohustuste rikkumisega tekitanud ühingule kahju, vastutavad nad tekkinud kahju hüvitamise eest solidaarselt kogu oma isikliku varaga. See ongi juriidiline alus, mis võimaldab põhimõtteliselt juhi pangakontod ja kinnisvara kahjude katteks sisse nõuda.

  
  

Seadus ei karista juhte pelgalt selle eest, et investeering ei toonud oodatud kasumit. äriõiguses on baastõde ehk  äriliste otsuste reegel (Business Judgment Rule).

 2. Äriliste otsuste reegel: kaitse ebaõnnestunud äririski eest

Eesti kohtupraktikas (sh Riigikohtu lahendites) on kindlalt juurdunud põhimõte, et kohus ei hakka tagantjärele hindama äriliste otsuste otstarbekust. Juhatuse liige vabaneb varalisest vastutusest, kui ta suudab tõendada, et:

• Otsus tehti heas usus ja ettevõtte huvides.
  
  

• Otsuse tegemisel ei olnud juhatuse liikmel isiklikku huvi (puudus korruptsioon või onupojapoliitika).
  
  

• Otsus tugines piisavale ja asjakohasele infole (tehti vajalikud uuringud, analüüsid, riskihinnangud).

Miks ei võeta näiteks  Eesti Energia eksjuhte vastutusele?

Kui vaadata Eesti Energia ajaloolisi ebaõnnestumisi – nagu USA Utahi projekt (ca 34 miljoni eurone netokahjum) või Jordaania põlevkiviprojekt –, tehti need investeeringud omaaegsete juhatuste poolt juriidiliselt korrektselt. Riigikontrolli auditid ja hilisemad erikontrollid on näidanud, et riskid olid kaalutud, investeeringud olid kooskõlastatud ettevõtte nõukoguga ning neil oli ainuomaniku (riigi ehk tollase majandusministri) teadmine ja poliitiline heakskiit.

Kuigi tagantjärele tarkusena osutusid need projektid turutingimuste ja rohepöörde tõttu kahjumlikuks, olid need tegemise hetkel tollaste teadmiste valgusel lubatud äririskid. Kuna seadusandlus ei luba karistada juhte turu ebasoodsa pöördumise eest, puudub juriidiline alus eksjuhtide isikliku vara kallale minemiseks.

3. Kriminaalne piir: millal tekib isiklik vastutus?

Ainus viis, kuidas riigifirma juht kaotab täielikult seadusliku kaitse ja peab kahju oma isiklikust taskust senthaaval kinni maksma, on kriminaalkuriteo sooritamine. Kui juhatuse liige astub üle seaduse piiri, ei käsitle kohus seda enam äririskina , vaid teadliku ja ebaseadusliku kahju tekitamisena.

Kõige sagedasemad kuriteokoosseisud riigifirmades on:

• Usalduse kuritarvitamine (KarS § 217¹): Võõra vara käsutamise õiguse ebaseaduslik kasutamine, millega tekitatakse suur varaline kahju.
  
  

• Omastamine (KarS § 201): Ettevõtte vara ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks.
  
  

• Altkäemaksu ja pistise võtmine (KarS § 294).

Sellisel juhul esitab riik või riigi äriühing kriminaalmenetluse raames tsiviilhagi. Süüdimõistva kohtuotsuse korral arestitakse ja müüakse kohtutäituri poolt süüdlase isiklik kinnisvara, autod, aktsiad ja pangakontod, et tekitatud kahju korvata.

4. Märgilised kohtulahendid Eesti õigusajaloos

Eesti praktika näitab, et suuri tsiviilnõudeid juhtide isikliku vara vastu esitataksegi peamiselt koos kriminaalasjadega.

• AS Tallinna Sadama hiigelkaasus (Allan Kiil ja Ain Kaljurand)

Eesti märgilisim riigifirma korruptsioonijuhtum. Süüdistuse kohaselt võtsid eksjuhid kümne aasta jooksul miljoneid eurosid altkäemaksu laevatehastelt ja äripartneritelt. Kriminaalmenetluse käigus arestiti koheselt nende luksuslik isiklik vara (maad, majad, sularaha). 2026. aasta veebruaris esitasid Tallinna Sadam ja TS Laevad kohtusse täiendavad hiiglaslikud tsiviilnõuded summas üle 8 miljoni euro, mis pööratakse süüdimõistmisel otse eksjuhtide isikliku varalise seisu vastu.

• Regionaalsete lennuhangete juhtum: Avies AS (Allan Soll)

Kuigi tegemist polnud otseselt riigifirmaga, elas see lennuettevõte täielikult riiklikest dotatsioonidest regionaalliinide teenindamiseks. Ettevõtte juht ja omanik Allan Soll tekitas teadlikult kahjulike tehingutega ettevõttele pankroti, kantides sealt varasid välja. Riigikohus leidis, et juht rikkus jämedalt hoolsuskohustust ning pankrotihalduri hagi alusel mõisteti Sollilt isiklikult välja üle 400 000 euro, mis nõuti sisse tema eravarast.

5. D&O kindlustus – riigifirmade juhtide varjatud kaitsekilp

Isegi kui riigifirma juhi vastu peaks tekkima reaalne tsiviilnõue hoolsuskohustuse rikkumise tõttu (ilma kriminaalse tahtluseta), on enamik Eesti suuremaid riigiettevõtteid oma juhtidele ostnud juhtorgani vastutuskindlustuse ehk D&O kindlustuse (Directors and Officers Liability Insurance).

• Kuidas see toimib: Kui kohus leiab, et juht tegi jämeda juhtimisvea või jättis midagi kahe silma vahele (hooletus), ei maksa kahju kinni juht oma taskust, vaid kindlustusfirma vastavalt poliisi piirmäärale (mis ulatub riigifirmadel miljonite eurodeni).

  
  

• Välistus: D&O kindlustus ei korva kunagi tahtlikke kuritegusid, kelmusi ega altkäemakse. Kui juht mõistetakse kriminaalkorras süüdi, langeb kindlustuskaitse ära ja juht seisab silmitsi oma vara täieliku kaotamisega.

6. Kokkuvõte: Kelle õlgadele jääb vastutus?

Eesti õigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et äriline julgus ja riskide võtmine on majanduse toimimiseks vajalikud. Kui riik otsustab asutada äriühingu ja siseneda globaalsele turule, peab ta aktsepteerima ka kaotuse võimalust.

Lõppkokkuvõttes tähendab see, et riigifirmade miljardiliste raiskamiste  ja ebaõnnestumiste eest kannab varalist kahju alati Eesti riik ja maksumaksja .

Tippjuhtide reaalsed karistused piirduvad sellistel puhkudel ametikoha kaotuse ja mainekahjuga, tagades, et eravara kallale minnakse vaid siis, kui mängus on juba kriminaalpolitsei ja kohus.