Miks on Eesti avalik sektor nii suur?

Eesti avalikus sektoris töötab ligikaudu 20% kõigist tööga hõivatud inimestest. See tähendab, et iga viies töötaja saab palka riigieelarvest. Peamised põhjused, miks süsteem on paisunud, on järgmised:

1. Väikeriigi paradoks: Sõltumata rahvaarvust, vajab riik toimimiseks teatud põhifunktsioone – meil on vaja oma ministeeriume, ameteid, saatkondi ja kaitseväge. 1,3 miljoni inimese jaoks on see "fikseeritud kulu" ühe elaniku kohta oluliselt kõrgem kui suurtel riikidel.

   
   

2. Agentuuride ja ametite kasv: Viimase kümnendi jooksul on loodud juurde arvukalt sihtasutusi ja ameteid. Kuigi sageli räägitakse reformidest ja asutuste liitmisest, kaasneb sellega paradoksaalselt tihti keskastme juhtide ja tugipersonali lisandumine, mitte vähenemine.

   
   

3. Bürokraatia ja regulatsioonid: Euroopa Liidu direktiivid ja siseriiklik soov kõike detailselt reguleerida on loonud vajaduse armee kontrollijate, audiitorite ja järelevalve teostajate järele. Iga uus seadus nõuab kedagi, kes selle täitmist kontrolliks.

Negatiivne mõju riigieelarvele

Ülepaisutatud riigiaparaat ei ole lihtsalt iluviga, vaid see kurnab otseselt meie ühist rahakotti:

• Püsikulud: Avaliku sektori palgad on riigieelarve üks suurimaid kuluartikleid. Kui erasektoris sõltub palk tuludest, siis riigisektoris on palgafond püsikulu, mida on poliitiliselt väga raske kärpida. See tekitab eelarvesse struktuurse puudujäägi.

• Konkurents erasektoriga: Riik võistleb erasektoriga samade talentide pärast. Kui riik pakub kõrgeid palka ja häid hüvesid maksumaksja raha eest, tõstab see palgasurvet ka ettevõtjatele. See aga vähendab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet välisturgudel.

• Investeeringute puudujääk: Iga euro, mis kulub bürokraatia ülalpidamiseks, jääb puudu teadusarendusest, teedeehitusest või tervishoiu innovatsioonist. Riik "sööb" oma tuleviku arenguressurssi praeguse aparaadi käigushoidmiseks.

• Ebatõhusus: Mida suurem on aparaat, seda aeglasem on otsustusprotsess. Ettevõtjad kulutavad aega ja raha lubade ning kooskõlastuste hankimisele, mis on sisuliselt varjatud maks ja aeglustab majanduskasvu.

Mis edasi saab?

Lahenduseks on sisuline riigireform. See tähendab küsimist: milliseid teenuseid peab riik üldse pakkuma ja mida saaks teha digitaalselt ilma inimsekkumiseta?

Eesti on tuntud oma e-riigi poolest, kuid tihti on digilahendused tulnud olemasoleva süsteemi peale, mitte seda asendanud. 

Riigieelarve tasakaalu saavutamiseks on vältimatu muuta avalik sektor õhemaks, kiiremaks ja odavamaks. Riik peab olema teenindaja, mitte iseendale tööd loov hiiglane. Vastasel juhul jäämegi elama püsiva eelarvemiinuse, kasvava maksukoormuse ja kiirelt kasvava riigivõla tingimustes .