Teisel pool asuvad aga õigusriigi aluspõhimõtted, isikuandmete kaitse ning karistuse kandnud inimeste õigus uuele algusele. Kui kohus leidis, et avalikult kättesaadava info koondamine ühele veebilehele on sisuliselt karistusregistri pidamine, tekitas see hämmingut. 

Küsimus  : kas riik tõesti kaitseb kurjategijaid ohvrite ees? Sügavam juriidiline ja sotsioloogiline analüüs näitab aga, et kehtestatud reeglitel on selge ja kaugeleulatuv eesmärk.

Isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR) kohaselt on andmed kriminaalsete süüdimõistmiste kohta eriline andmeliik. Seda tüüpi infot tohivad süstemaatiliselt hallata ja töödelda üksnes riigiasutused või organid, kellele on antud ametlik avalik võim. 

Kui eraisik või ettevõte laeb ametlikest teadaannetest või kohtulahenditest alla sadu andmeridu, süstematiseerib need nimepidi otsitavaks baasiks ja teeb selle avalikkusele kättesaadavaks, ei ole tegemist enam info vahendamisega. Juriidiliselt luuakse paralleelne, alternatiivne karistusregister. Erinevalt riiklikust registrist puuduvad sellisel eraportaalil aga igasugused regulatsioonid ja  mehhanismid andmete õigsuse, ajakohasuse ja kustutamise tagamiseks.

Üks peamisi õiguslikke argumente, mida selliste lehtede loojad kasutavad, on ajakirjandus- ja sõnavabadus. Euroopa Kohus tõmbas siinkohal aga väga selge piiri. 

Uurival ajakirjandusel on õigus ja kohustus kajastada konkreetseid, avalikkust riivavaid kohtuprotsesse ja kuritegusid, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi. 

Kuid mehaaniline andmete masskopeerimine ja staatilise otsinguportaali loomine ei täida ühtegi ajakirjanduslikku eesmärki. See ei loo uut väärtust ega analüüsi, vaid kopeerib riigi funktsiooni ilma riigile kehtivate kohustusteta. Seetõttu ei laiene sellisele tegevusele meediavabaduse erandid.

Avalikkuse suurim mure puudutab mõistagi korduvkuritegevust, eriti pedofiilia ja raskete isikuvastaste kuritegude puhul. Hirm, et laste läheduses võib viibida karistatud isik, on bioloogiliselt ja sotsiaalselt arusaadav. 

Siiski näitavad kriminoloogilised uuringud üllatavat paradoksi: kättemaksule suunatud häbipostid internetis võivad ühiskonna turvalisust hoopis vähendada. Kui inimene on oma karistuse vanglas ära kandnud, peab tal õigusriigi põhimõtete kohaselt olema võimalus naasta ühiskonda – leida töö, elukoht ja sotsiaalne tugivõrgustik. 

Kui tema nimi jääb igaveseks internetti kergesti leitavaks märgiks, on ta tööturult ja ühiskonnast isoleeritud. See isoleeritus ja lootusetus on aga peamised tegurid, mis tõukavad inimesi uute kuritegude sooritamisele. Rehabilitatsioon ei ole kurjategija hellitamine, vaid ühiskonna kaitsemehhanism retsidiivsuse vastu.

Lisaks kaasneb eraalgatuslike registritega tohutu eksimuste ja omakohtu oht. Internetis levivad nimekirjad ei arvesta asjaoluga, et mõni kohtuotsus võidakse kõrgemas kohtuastmes tühistada või kuritegu aeguda. 

Samuti tekib nimekaimude probleem – süütu inimene võib langeda ühiskondliku põlu või füüsilise rünnaku ohvriks lihtsalt sellepärast, et tal on kurjategijaga sama ees- ja perekonnanimi. Riiklik karistusregister välistab sellised vead, sidudes andmed unikaalse isikukoodiga ja väljastades infot vaid rangelt reguleeritud korras.

See ei tähenda, et riik jätaks näiteks  lapsed päris kaitseta. Eestis on loodud ametlikud ja seaduslikud barjäärid. Näiteks lasteasutused, spordiklubid ja huviringid on seadusega kohustatud kontrollima iga tööle asuva isiku tausta ametlikust karistusregistrist. 

Kui inimesel on karistus lastevastase või seksuaalkuriteo eest, on tal eluaegne keeld lastega töötada. See kontroll toimub turvaliselt, ametlikult ja diskreetselt, hoides ära omakohtu, kuid tagades laste ohutuse. 

Euroopa Kohtu otsus ei kaitse seega kurjategijaid, vaid kaitseb õigusriiki. Turvalisust ei saa ehitada õigusvastasusele, andmete väärkasutusele ja kontrollimatule sildistamisele. Süsteem peab toimima seaduse piires, kus õigusemõistmine ja andmete haldamine jäävad alati riigi, mitte emotsioonidest juhitud eratellijate kätesse.