Üks viimase kümnendi tulisemaid arutelusid sai alguse 2019. aasta alguses, kui makstud meedias hakati üha häälekamalt rääkima vajadusest luua Eestisse pankrotiombudsmani ehk riikliku maksejõuetusteenistuse institutsioon. 

Kui teatavad õigusringkonnad ja makstud eksperdid nägid selles sammus hädavajalikku hooba majanduskuritegevuse ja niinimetatud tankistide lokkamise vastu, siis tuntud ettevõtja Raul Pint asus barrikaadide teisele poolele, tehes idee maapõhjani maha.

Pindi häälekas ja kompromissitu kriitika ilmus 24. jaanuaril 2019 ühes Eesti majanduslehtedest Äripäev, kandes pealkirja "Raul Pint: tankistijutt on üles puhutud". Artikkel oli otsene ja emotsionaalne reaktsioon advokaadibüroo Sorainen partneri Karin Madissoni varem avaldatud seisukohtadele, kes oli reaalsete lahendustena välja pakkunud just riikliku järelevalveorgani ja ombudsmani ametikoha loomise.

 Pint ei hoidnud sõnu tagasi, lahterdades sellised ettepanekud ja nendega kaasnevad seadusemuudatused puhtakujuliseks populismiks, mis ei teeni reaalselt kellegi huve peale bürokraatide endi.

Majanduse iseregulatsioon versus riiklik sekkumine

Raul Pindi argumentatsiooni tuumaks 2019. aastal oli vankumatu usk vaba turu iseregulatsiooni. Tema hinnangul on igasugune ärikeskkond ja majandus võimelised end ise puhastama ning toimima ilma riigipoolsete täiendavate piirangute ja sunnimehhanismideta. 

Pint leidis, et hirmud süsteemsete kuritarvituste, varade kantimise ja tankistide kasutamise ees on ühiskonnas kunstlikult suureks puhutud. Tema hinnangul oli tegemist pseudoprobleemiga, mida kasutati ettekäändena riigiaparaadi kasvatamiseks ja ettevõtjate põhjendamatuks pitsitamiseks.

Eesti ettevõtlus  ei vaja reaalsuses uusi riigiametnikke, kes hakkaksid erasektori tehingutes ja ebaõnnestumistes näpuga järge ajama. Pankrot on tava majanduskeskonnas loomulik osa majandustsüklist ja ettevõtlusriskist. 

Kui äri ebaõnnestub, siis riskid lihtsalt realiseeruvad ning osapooled peavad sellega ise hakkama saama. Mõttetu on loota näiteks uhke ametinimetusega ombudsmani sekkumisele, mis lõppkokkuvõttes vaid pikendab ja kallistab protsessi, toomata võlausaldajatele reaalset sentigi tagasi.

Magusad kohad riigieelarve toel

Aasta hiljem, kui arutelud seadusemuudatuste ja uue institutsiooni loomise ümber muutusid üha käegakatsutavamaks, võttis Pint teemal uuesti sõna, muutes oma kriitika veelgi personaalsemaks ja spetsiifilisemaks. Ta ei piirdunud enam pelgalt ideoloogilise vastuseisuga, vaid ründas otseselt uue ametikoha loomise tagamaid ja motiive.

Raul Pint märkis otsekoheselt, et kogu tants ja trall pankrotiombudsmani institutsiooni ümber on tingitud sellest, et teatud ringkonnad on mõelnud need tulevased kohad endale juba eos magusaks. Tema sõnul oli uue ameti loomise peamiseks ja varjatuks ajendiks teatud isikute isiklik ambitsioon pürgida kõrgeteks riigiametnikeks. 

Pint kirjeldas seda kui püüdlust tagada endale stabiilne ja kõrge riiklik palk, kindel ligipääs riigieelarve vahenditele ning võimalus teha subjektiivseid, sageli suvaotsuseid. Kõige häbiväärsemaks pidas Pint sealjuures asjaolu, et sellisel loodaval ametikohal puuduks reaalne varaline ja isiklik vastutus oma otsuste tagajärgede eest – mugavus, mida ühelgi kriisis sipleval ettevõtjal kunagi ei ole.

Järelkaja ja reaalsus

Ajalugu näitas, et hoolimata Pindi ja mitmete teiste kriitikute vastuseisust liikus riiklik masinavärk omasoodu edasi. Paar aastat hiljem sai pankrotiombudsmani idee tegelikkuseks ning Eestis alustas Justiitsministeeriumi alluvuses tööd maksejõuetusteenistus.

Raul Pindi prohvetlikud hoiatused suurte tülide ja süsteemi kohandamatuse kohta leidsid kinnitust hiljem, aastatel 2023 ja edasi, mil uue teenistuse hästimakstud ametnike ja pankrotihaldurite ning kohtute vahel lahvatas reaalne institutsionaalne sõda ja võimuvõitlus, mis kestab täie hooga tänaseni.

Raul Pindi 2019. aasta arvamusartikkel jääb Eesti majandusajalukku kui ehe näide klassikalisest parempoolsest bürokraatiavastasest ettevõtjapositsioonist. 

See tuletab meelde, et iga uue bürokraatliku riikliku kontrollmehhanismi loomine tekitab ühiskonnas alati õigustatud küsimuse: kas me lahendame reaalset probleemi või loome lihtsalt juurde uut ja kulukat bürokraatiat? Ja kas maksumaksja raha kulutamine sellele tekitab mingisugustki uut väärtust?