Rahvakeeles sageli „veetablettideks“ kutsutud ravimid on tegelikult biokeemiliselt palju täpsemad tööriistad: nende esmane eesmärk ei ole kehast välja viia lihtsalt vett, vaid hoopis soola (naatriumi ja kloori). 

Vesi järgneb sellele protsessile puhtalt füüsikaliste seaduspärasuste tõttu.

Kuigi tegemist on elupäästvate ja vererõhku tõhusalt stabiliseerivate ravimitega, kaasneb nende toimemehhanismiga rida biokeemilisi nihkeid, mida patsiendid ja arstid peavad tähelepanelikult jälgima.

Neerude mikroskoopiline filter ja tiasiidide rünnakupunkt

Selleks, et mõista, kuidas tiasiiddiureetikumid (näiteks hüdroklorotiasiid, indapamiid või klortasidoon) kehast soola välja viivad, tuleb vaadata neerude anatoomiasse. Neerud koosnevad miljonitest pisikestest filtreerimisüksustest, mida nimetatakse nefroniteks. Nefronis filtreeritakse veri esmalt esmaseks uriiniks, millest keha püüab hiljem talle vajalikud ained (vee, glükoosi ja elektrolüüdid) tagasi vereringesse imeda.

Tiasiiddiureetikumid toimivad spetsiaalselt nefroni ühes kindlas osas – distaalses väänilises torukeses(inglise keeles distal convoluted tubule ehk DCT).

1. Naatrium-kloor-kaastransportööri blokeerimine: Selle torukese seintel asuvad spetsiaalsed valgud (transportöörid), mis pumpavad naatriumi (\(Na^{+}\)) ja kloori (\(Cl^{-}\)) ioone uriinist tagasi rakku ja sealt edasi verre. Tiasiidid sisenevad neeru kaudu sellesse süsteemi ja blokeerivad antud pumba täielikult.

   
   

2. Soola lõksu püüdmine uriini: Kuna pump on blokeeritud, ei saa naatrium ja kloor enam verre tagasi imenduda. Need jäävad neorunitorukese valendikku ehk teisisõnu – tulevasse uriini.

   
   

3. Osmoos ja vee väljumine: Siinkohal astub mängu osmoosiseadus. Vesi liigub alati sinna, kus on lahustunud ainete (antud juhul soola) kontsentratsioon kõrgem. Kuna uriin on tänu blokeeritud pumbale muutunud väga soolarikkaks, tõmbab see endaga kaasa suure hulga vett. Keha toodab rohkem uriini ja inimene hakkab sagedamini tualetis käima.

Selle tulemusena väheneb ringleva vere kogumaht (veremaht). Väiksem veremaht tähendab madalamat survet veresoonte seintele, mis ongi peamine mehhanism, miks need ravimid vererõhku alandavad. Pikaajalisel kasutamisel on neil ravimitel ka veresooni lõõgastav ehk siis vasodileeriv toime.

Biokeemilised kõrvalmõjud - kaaliumi kadu ja muud riskid

Kuigi tiasiiddiureetikumid teevad oma põhitööd (naatriumi väljutamist) suurepäraselt, ei ole neeru mehaanika nii lihtne, et mõjutada saaks vaid ühte elementi. Kui naatrium jäetakse distaalsesse torukesse vereringesse tagasi imemata, liigub see edasi nefroni järgmistesse osadesse – kogumistorukestesse.

Kogumistorukestesse jõudev suur naatriumikogus aktiveerib keha kaitsereaktsiooni: hormoon aldosteroonpüüab päästa seda, mis päästa annab, ja hakkab naatriumi viimasel hetkel verre tagasi tõmbama. Kuid sellel tagasiimemisel on hind – et saada kätte üks naatriumiioon, peab neer uriini loovutama ühe kaaliumi- (\(K^{+}\)) või vesinikuiooni.

See toob kaasa järgmised peamised ohud:

• Hüpokaalemia ehk madal kaaliumitase: Kuna neerud vahetavad liigse naatriumi kaaliumi vastu, uhutakse kaalium kehast massiliselt välja. Kaalium on aga kriitiliselt tähtis südamelihase ja närvisüsteemi stabiilseks tööks. Selle puudus võib põhjustada lihaskrampe, väsimust ja raskematel juhtudel eluohtlikke südame rütmihäireid.

• Hüponatreemia ehk liiga madal naatriumitase: Kui ravimi annus on liiga suur või kui patsient joob vett ja piirab ekstreemselt soola, võib naatriumi tase veres langeda ohtlikult madalale. See väljendub segasustunde, peavalude ja uimasusena.

• Kusihappe tõus ja podagra: Tiasiidid konkureerivad neerudes kusihappega eritumise pärast. Kuna ravim saab eelisõiguse, jääb kusihape kehasse ringlema, mis võib tundlikel inimestel vallandada valuliku podagrahoo.

• Mõju veresuhkrule: On leitud, kaaliumi väljauhtumine võib pärssida insuliini eraldumist kõhunäärmest, mistõttu võib tiasiidide pikaajalisel tarvitamisel veresuhkru tase veidi tõusta.

  
  

  
  

Miks ei tohi diureetikume otseselt kasutada kaalu langetamiseks?

Kuna tiasiiddiureetikumide võtmise alguses võib kehakaal langeda paari päevaga mitu kilo, tekib mõnel inimesel ekslik soov kasutada neid "kiireks kaalualandamiseks" või elustiilist tingitud soola ületarbimise patuustutuseks.

Samas võib see olla ohtlik. Diureetikumide toimel langev kaal tuleb eranditult vee ja elektrolüütide, mitte rasvkoe arvelt. Niipea kui ravimi võtmine lõpetatakse, taastab keha oma vedelikuvarud ja kaal tõuseb tagasi. 

Ravimi tarvitamine ilma meditsiinilise näidustuseta võib viia ohtliku dehüdratsiooni ehk veepuuduse, tõsiste elektrolüütide häirete ja ka neerupuudulikkuseni.