Kommunistliku eliidi peredest pärit olemine andis uue riigikorra alguses sageli unikaalse stardipositsiooni – kättesaadavaks said hea haridus, sotsiaalne kapital, lai tutvusringkond ning tollal haruldane lääneriikidega suhtlemise kogemuse pagas. 

Kui poliitiline süsteem varises, konverteeriti senine positsioon ja info sujuvalt vabaturumajanduslikuks kapitaliks.

Siin on ülevaade Eesti tuntumatest suurärimeestest, ettevõtjatest ja mõjuisikutest, kelle juured ulatuvad otseselt ENSV võimustruktuuridesse.

Suurärimehed ja nende põlvnemine

Sellesse rühma kuuluvad ettevõtjad, kes ehitasid 1990. aastatel üles mastaapsed äriimpeeriumid, toetudes perest saadud majanduslikule ja sotsiaalsele platvormile.

• Väino Kaldoja – Suurettevõtja, investeerimisfirma Juhtimisteenuste AS omanik ja autoäri Silberauto asutaja.

  • Minevik: Tema isa Emmar Kaldoja töötas ENSV ajal pikalt juhtivatel kohtadel, sealhulgas Eesti NSV Ministrite Nõukogu asjadevalitseja asetäitjana, omades otsest ligipääsu riiklikule juhtimis- ja jaotussüsteemile.

• Robert Kass – Kinnisvara- ja finantsinvestor.

  • Minevik: Tema isa Kalle Kass oli Tartu linna täitevkomitee esimees (sisuliselt nõukogudeaegne Tartu linnapea) ja EKP Tartu Linnakomitee büroo liige, mis tähendas regiooni absoluutset tippvõimu.

• Toomas Sildmäe – Hotelliärimees (hotell Palace jt) ja suuremahuline investeerija.

  • Minevik: Tema isa Ilo Sildmäe oli ENSV teeneline majandustegelane ning pikaajaline Eesti NSV Teenindusministeeriumi minister, kelle haldealasse kuulusid muuhulgas kõik tollased hotellid ja teenindusettevõtted.

• Hannes Tamjärv – Üks Hansapanga asutajatest, Rocca al Mare kooli rajaja ning mõjukas suurinvestor.

  • Minevik: Tema isa Voldemar Tamjärv oli ENSV ajal juhtiv riigiametnik ning pikaajaline Eesti NSV Ministrite Nõukogu asjadevalitsuse osakonnajuhataja, kes tegeles valitsusaparaadi igapäevase logistika ja varustamisega.

    
    

• Margus Reinsalu – Rahvusvaheline kinnisvara- ja kasiinoärimees (kaubamärgid nagu KC Grupp).

  • Minevik: Tema isa Arno Reinsalu kuulus samuti stabiilselt ENSV juhtivate majandusjuhtide ja nomenklatuuri ringkonda.

Punaparunid, kes ise suundusid ärisse

Lisaks otsestele järglastele kasutasid riigikorra vahetumist ära noorema põlve ENSV juhid ja funktsionäärid, kes juhtisid erastamisprotsesse või omasid otsest kontrolli riigi varade üle.

• Tiit Vähi – Taasiseseisvunud Eesti peaminister, hiljem Sillamäe Sadama ja metallurgiatehase Silmet suuromanik ja juht.

  • Minevik: Nõukogude perioodil oli ta Valga autobaasi direktor ja Eesti NSV transpordiminister. Tema loodud suurettevõtteid ja äriimpeeriumi juhivad tänapäeval tema järglased (nt tütar Evelin Vähi).

    
    

• Endel Siff – Suurärimees ja Eesti transiidisektori üks pikaajalisi mõjutajaid (N-Terminal jt).

  • Minevik: Töötas nõukogude perioodi lõpul aktiivselt komsomoli- ja parteistruktuurides (ELKNÜ ja EKP), mis andis suurepärase stardipositsiooni üleminekuaja äride käivitamiseks.

• Jaak Saarniit – Pikaajaline suurettevõtete juht, kes juhtis taasiseseisvunud Eestis riigiettevõtet Riigi Kinnisvara AS (RKAS) ning Eesti Toiduainetööstuse Liitu.

  • Minevik: Saarniit esindab puhtakujulist tolleaegset võimuladvikut – ta töötas nõukogude ajal ELKNÜ Keskkomitee sekretärina ja hiljem EKP Keskkomitee asjadevalitsejana, hallates vahetult kogu partei tohutut varandust, hooneid ja suvilakomplekse.

3. Pangandus ja finantssektor

Eesti rahasüsteemi ja panganduse ülesehitamisel mängisid rolli isikud, kelle peredel oli finantsalane ja logistiline info juba enne rubla kokkukukkumist.

• Kilvar Kessler – Finantsinspektsiooni juhatuse esimees, kes reguleerib ja kontrollib kogu tänast Eesti pangandus- ja finantssektorit.

  • Minevik: Tema isa Aare Kessler oli ENSV-s silmapaistev rahandustegelane ja pangandusjuht. Ta töötas pikalt NSV Liidu Riigipanga Eesti Vabariikliku Kontori juhataja asetäitjana ning oli taasiseseisvumise lävel üks Eesti Panga taasasutajaid ja selle esimene asepresident.

• Ahti Sammelselg – Ettevõtja ja investor, kes oli tegev Eesti Raudtee erastamises osalenud konsortsiumis Baltic Rail Services.

  • Minevik: Tema isa Heinrich Sammelselg oli ENSV-s tuntud kui n-ö nõukogude aja kapitalist. Ta juhtis pikalt erinevaid ENSV kaubandus- ja varustusorganisatsioone (sh ETKVL süsteemis). See positsioon tagas ligipääsu defitsiitsetele kaupadele ning suured isiklikud rahalised ja sotsiaalsed ressursid juba enne riigikorra vahetust.

• Siim Kallas ja Kaja Kallas – Siim Kallasel oli Eesti Panga presidendina ja poliitikuna keskne roll Eesti majanduse vundamendi rajamisel. Tema tütar Kaja Kallas tegutses enne poliitikasse suundumist aastaid juhtiva äriadvokaadina ja partnerina advokaadibüroos Luiga Mela Borodinjuk, nõustades Eesti suurtehinguid.

  • Minevik: Kuigi Siim Kallase isa Udo Kallas ei olnud tipp-poliitik, kuulus Siim Kallas ise noorema põlve tippnomenklatuuri: ta töötas ENSV Rahandusministeeriumi osakonnajuhatajana, NSV Liidu Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariikliku Valitsuse juhatajana ning mõjuka parteilise ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja asetäitjana.

Kinnisvara ja suurettevõtlus

• Jaanus Otsa – Ehitusettevõtja ja kinnisvaraarendaja, kes ehitas üles Eesti ühe suurima ehituskontserni Skanska EMV ning juhib projekte läbi oma ettevõtete (nt Tondi Kvartal jt).

  • Minevik: Tema isa Veljo Otsa oli ENSV tipptasemel põllumajandusjuht ja nomenklatuuri liige, kes töötas Eesti NSV Agrotööstuskomitee esimehe asetäitjana. See ministeeriumitasandi juhtkoht andis perekonnale tugeva majandusjuhtimise tausta.

  
  

Kultuuri-, meedia- ja energeetikaäri

• Kristjan Rahu – Eesti üks rikkamaid mehi, kes teenis oma põhikapitali energeetikaärist (Utilitas kontserni müük) ning investeerib praegu tööstusesse, meediasse ja meelelahutusse.

  • Minevik: Tema suguvõsa liinid (sh ema kaudu) on tihedalt seotud ENSV-aegse ladvikuga. Kuigi Kristjani isa Mati Rahu oli tunnustatud meditsiinistatistiline tippekspert, kuulus tema emapoolne vanaisa Eduard Schmidt (hilisema nimega Sarv) vahetult pärast Teist maailmasõda ja küüditamiste perioodil ENSV metsatööstuse tippjuhtkonda, olles metsatööstuse minister. See positsioon oli tollal seotud metsavendluse vastase võitluse ja suurte ressursside natsionaliseerimisega.

  
  

KGB ja repressiivorganite taustaga mõjujõud

Eraldi ja ühiskondlikult märksa tundlikuma grupi moodustavad ärimehed ja ühiskonnategelased, kelle perekondlikud sidemed ulatuvad otseselt Nõukogude julgeolekuorganite (KGB) või siseministeeriumi (NKVD/SM) repressiivaparaadi tippudeni.

• Meelis Lao – Ärimees ja investor, keda 1990. aastate üleminekuperioodil seostati tugevalt allilma ja "katuseteenuste" vahendamisega, kuid kes hiljem on tegutsenud rahvusvahelise ärinõustajana.

  • Minevik: Tema isa oli Vladimir Lao, kes oli pikka aega ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) ohvitser. Operatiivtöö lõppedes suunati isa juhtima suuri riiklikke asutusi (sh Tallinna Autobussiparki). See tagas perele tugeva operatiiv- ja julgeolekukontaktide võrgustiku riigikorra vahetumise eelõhtul.

• Artur Taevere – Tuntud sotsiaalne ettevõtja, Heateo Sihtasutuse kaasasutaja ja mitmete innovaatiliste haridusprogrammide (nt "Noored Kooli") algataja.

  • Minevik: Tema vanaisa oli Valter Ani, kes oli stalinistliku perioodi lõpus ja Hruštšovi ajal üks repressiivorganite tippjuhte Eestis. Valter Ani töötas aastatel 1962–1979 Eesti NSV siseministrina (toona ühiskondliku korra kaitse minister) ning juhtis asutust, mis oli otseselt välja kasvanud NKVD süsteemist. Lisaks oli ta EKP Keskkomitee parteiorganisatsioonilise töö osakonna pikaajaline juhataja.

  
  

  
  

  
  

  
  

  Jüri Käo – Nomenklatuuri järglane suurtööstuse eesotsas

Jüri Käo taust on klassikaline näide sellest, kuidas tippministri ja valitsusjuhi asetäitja poeg sai üleminekuajal parima võimaliku positsiooni.

• Perekondlik minevik: Tema isa Vladimir Käo oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja (asepeaminister) ning kuulus EKP Keskkomitee büroosse. Ta oli mees, kes sisuliselt kontrollis ja suunas kogu ENSV rasketööstust ja ministeeriumide tööd.

  
  

• Hüppelaud ja ärikarjäär: Tänu perest saadud sidemetele ja sügavale arusaamale tööstusjuhtimisest määrati Jüri Käo riigikorra vahetumisel – 1992. aastal ehk vaid 27-aastasena – tollase NSV Liidu mastaabis strateegilise suurtööstuse Norma peadirektoriks.

  
  

• Kapitali konverteerimine: 1990. aastate keskel toimunud suure erastamislaine käigus ostis Jüri Käo koos partneritega (Enn Kunila, Andres Järving) tehase juhtkonna erastamise raames riigilt välja. Norma tootis Venemaa autotööstusele (sh Lada tehastele) turvavöösid ja tõi sisse hiiglaslikku kasumit. Selle tehase baasilt teenitud rahaga asutati investeerimiskontsern NG Investeeringud, mille kaudu osteti hiljem üles riiklikud jaotusturud ja monopolid: Tallinna Kaubamaja, Selver, alkoholitootja Liviko ja jäätisetootja Balbiino.

Indrek Toome – Tippfunktsionäärist kinnisvaramagnaadiks

Indrek Toome ei olnud kellegi poeg, vaid ta oli ise üks Nõukogude Eesti kõige mõjuvõimsamaid mehi, kes suutis võimu vahetudes oma poliitilise mõjuvõimu ja suhete võrgustiku ülimalt edukalt rahaks teha. [1, 2]

• Nõukogudeaegne minevik: Toome tegi läbi absoluutse parteilise karjääriredeli: ta oli ELKNÜ Keskkomitee (komsomoli) sekretär, EKP Tartu Linnakomitee I sekretär, EKP Keskkomitee büroo liige ning aastatel 1988–1990 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees ehk sisuliselt Nõukogude Eesti valitsusjuht (peaminister). Ta allus otse Moskvale ja juhtis riiki ajal, mil algasid esimesed suured varade ümbermängimised. 

  
  

• Ärisse suundumine: Kui Nõukogude Liit lagunes, lahkus Toome poliitikast ja asutas endise valitsusjuhina uksed, mis tavakodanikule jäid suletuks. Temast sai kohe taasiseseisvumise alguses Balti Ühispanga juhatuse esimees

  
  

• Kinnisvaraimpeerium ja Viru Keskus: 1992. aastal asutas ta koos partneritega ettevõtte SRV Kinnisvara AS. Toome kasutas oma unikaalseid kontakte ja autoriteeti linna- ja riigijuhtide seas, et saada ligi Tallinna kõige magusamatele kruntidele ja arendusprojektidele. Tema elutööks ärimaailmas sai Tallinna südalinna arendamine – ta oli Tallinna ühe tulusama kaubanduskeskuse, Viru Keskuse, asutaja ja pikaajaline kaasomanik (kuni müüs oma osaluse 2014. aastal miljonite eurode eest maha). Samuti kuulus talle osalus Rävala parklas ja teistes Tallinna kesklinna kinnistutes. 

Mis neid kahte ühendab

Mõlemad mehed näitavad ilmekalt, kuidas info-eelis ja otsustusõigus tagasid koha uues ladvikus.

Kui Jüri Käo sai isa positsiooni kaudu juhtida Eesti üht edukamat tehast (Norma), siis Indrek Toome kasutas oma isiklikku eks-peaministri staatust ja autoriteeti, et tuua Eestisse lääne (Soome) kapitali ja ehitada üles pealinna magusaim kinnisvaraportfell. Mõlemal juhul ei alustatud äri tegemist garaažist ega põlve otsas, vaid liiguti otse riiklike suurettevõtete ja miljardiprojektide juhtimise tasandile

Suurtööstus ja tootmine

• Perekond Järving (Andres Järving ja tema suguvõsa) – Koos Jüri Käo ja Enn Kunilaga kolmas vaal investeerimishiidude NG Investeeringud (Tallinna Kaubamaja, Selver, Liviko, Balbiino, Kitman Thulema) taga.

  • Nõukogude taust: Perekond kuulus kindlalt ENSV majandus- ja kaubanduseliiti. Andres Järvingu isa oli nõukogude ajal kõrge majandusametnik ja koondise juht. Järving ise alustas karjääri Norma süsteemis, olles osa sellest noorest ja hästi informeeritud seltskonnast, kes oskas tööstuse juhtkonna erastamise kaudu enda kätte võtta.

• Tiit Atso – Juhib suurettevõtet Harju Elekter (Eesti üks suuremaid tööstuskontserne, mis toodab elektriseadmeid ja omab suuri osalusi lääne tehnoloogiaettevõtetes).

  • Nõukogude taust: Harju Elekter on õpikunäide sellest, kuidas nõukogudeaegne tugev tootmine liikus sujuvalt eraomandisse. Ettevõte kasvas välja Harju KEK-i (Kolhoosidevaheline Ehituskontor) süsteemist. Harju KEK oli ENSV-s sisuliselt riik riigis – ülirikas kapitalistlikel põhimõtetel toimiv ehitushiiu, mille juhtkond (kus Atso suguvõsal ja toonastel tippinseneridel oli jäme ots) omas tohutut kohalikku võimu ja ressursse, võimaldades uue riigikorra tulles luua eduka börserifirma.

  
  

Väliskaubandus, transiit ja logistika

• Perekond Kanajev (Anatoli Kanajev ja tema järglased) – Eesti üks rikkamaid suguvõsasid, kes teenis miljoneid transiidiäris läbi suurettevõtte Kantauro ja osaluse kaudu Pakterminalis (vahendas Vene naftat läände).

  • Nõukogude taust: Anatoli Kanajev oli puhtakujuline Moskva otsealluvusega tippnomenklatuur. Ta töötas ENSV ajal Tallinna Kaubasadama ülemana ning kuulus NSV Liidu Merelaevanduse Ministeeriumi eliiti. Kui riigikord vahetus, oli Kanajevil unikaalne positsioon: ta tundis isiklikult kõiki Venemaa raudtee- ja naftajuhte ning omas kontrolli sadama infrastruktuuri üle, mis tegi temast 1990-ndate transiidibuumi ajal asendamatu figuuri.

• Tiit Pruuli – Tuntud suurettevõtja, investor ja reisiärimees (investeerimisfirma Go Group kaasomanik, millele kuuluvad GoBus, raudteefirmad, hotellid jne).

  • Nõukogude taust: Pruuli esindab tolleaegset noort ja ambitsioonikat kultuuri- ja ideoloogilist ladvikute ringi. Ta oli 1980-ndate lõpus Tartu Riikliku Ülikooli komsomolikomitee sekretär (ELKNÜ) ning tegutses aktiivselt toonases akadeemilises eliidis. Komsomoli taust andis üleminekuperioodil parimad organisatoorsed oskused, info ja sidemed, mis aitasid tal algul suunduda poliitika tippu (peaminister Mart Laari nõunikuks) ja sealt edasi erastamislainete tuules suurettevõtlusesse.

Pangandus, finantsid ja diletant-kapitalism

• Perekond Sõrg (Mart Sõrg ja tema järglased) – Mart Sõrg oli pikaajaline Eesti Panga nõukogu esimees ning Tartu Ülikooli majandusprofessor, kelle poeg ja suguvõsa on tegevad finants- ja ärisektoris.

  • Nõukogude taust: Mart Sõrg oli ENSV-s riikliku finantssüsteemi tippekspert. Ta töötas pikalt NSV Liidu Riigipanga Eesti Vabariikliku Kontori süsteemis ja juhtis teadusosakondi. Kui Eesti vajas oma raha (kroon) ja uut pangandussüsteemi, võeti kogu oskusteave ja regulatiivne võim just nendelt samadelt nõukogudeaegsetelt pangandusjuhtidelt, kes määrasid ära, kes uues Eestis pangalitsentsid said ja kes mitte.

• Perekond Vihand (Alo Vihand jt) – Tuntud tippjuht ja ettevõtja, kes on juhtinud Eesti suurimaid kaubanduskette (nt Coop Eesti) ning on tegev investeerimismaailmas.

  • Nõukogude taust: Tema suguvõsa juured ulatuvad sügavale ENSV-aegsesse agrotööstus- ja plaanikomitee eliiti. Sarnaselt teistele majandusteadusliku taustaga nomenklatuuripere lastele oli neil ligipääs lääne majanduskirjandusele ja reisimisvõimalustele ajal, mil tavaline Eesti inimene ei teadnud turumajanduse põhitõdedest veel midagi.

Kinnisvara ja ehitusärid

• Toomas Luman – Eesti üks mõjukamaid suurettevõtjaid, ehituskontserni Nordecon (endine Eesti Ehitus) suuromanik ja pikaajaline Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees.

  • Nõukogude taust: Luman esindab eliiti, mis kasvas välja ENSV juhtivatest ehitustrustidest. Ta lõpetas TPI (TalTech) ja asus kohe juhtivatele kohtadele Tallinna Koolidevahelises Ehitustrustis ja teistes riiklikes ehitusorganisatsioonides. Ehitussektor oli nõukogude ajal üks defitsiitsemaid ja raharikkamaid valdkondi – kes kontrollis tsementi, telliseid ja ehitusbrigaade, omas meeletut sotsiaalset kapitali, mis kandus 1990-ndatel sujuvalt üle Eesti suurimaks ehitusimpeeriumiks.

See muster kordub pea igas elujõulises sektoris. Need kümned ja sajad nimed ei tähenda, et tegu oleks olnud kuritegeliku vandenõuga, vaid tegemist oli struktuurselt paratamatu protsessiga: uue riigi sündides ei tulnud juhtimiskompetents ja kapital välismaalt, vaid see võeti sealt, kus see juba olemas oli – endise punase eliidi kabinettidest ja nende kodudest.

Ants Laos  näiteks (sündinud 1943) on üks ilmekamaid näiteid tipptasemel punaparunist, kes tegi Nõukogude Eestis absoluutse karjääri tippjuhi ja ministrina ning konverteeris selle taasiseseisvumise ajal ja järgselt edukalt erakapitaliks, tõustes Eesti suurtööstuse suuromanikuks.

Tema taust ja elukäik jagunevad selgelt kolmeks suureks etapiks: 

Nõukogude tippkarjäär ja nomenklatuur

Ants Laos lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) keemiatööstuse protsesside ja keemiaküberneetika erialal ning sai tugeva poliitilise koolituse Moskvas NLKP Keskkomitee juures asuvas Ühiskonnateaduste Akadeemias.

• Tööstusjuht: 1970. aastatel juhtis ta mitmeid strateegilisi toiduainetööstuse ettevõtteid, olles algul Pärnu Õlletehase ja hiljem Saku Õlletehase direktor.

• ENSV minister: 1979. aastal sai temast vaid 36-aastasena Eesti NSV toiduainetööstuse minister. Hiljem töötas ta Eesti NSV Agrotööstuskomitee esimehe esimese asetäitjana.

Erinevalt paljudest teistest parteifunktsionääridest, kes 1990. aastate alguses kõrvale lükati, omas Laos tugevat majandusjuhi kompetentsi.

• Edgar Savisaare üleminekuvalitsuses (1990–1991) sai temast taasiseseisvuva Eesti Vabariigi kaubandusminister. Ta oli mees, kes pidi juhtima Eesti majandust ajal, mil varises kokku nõukogude plaanimajandus ja valitses tohutu defitsiit. 

Siirdumine suurettevõtlusesse ja VKG

Pärast poliitikast lahkumist kasutas Ants Laos oma keemiainseneri haridust, unikaalseid kontakte ja juhtimiskogemust, et siseneda Eesti ühte kõige tulusamasse ja strateegilisemasse sektorisse – põlevkivikeemiasse.

• Viru Keemia Grupp (VKG): 1999. aastal sai Ants Laosest riikliku põlevkivikeemia suurettevõtte erastamise käigus Kohtla-Järvel asuva Viru Keemia Grupi (VKG) üks asutajaid ja suuromanikke. VKG on tänaseni üks Eesti suurimaid tööstuskontserne. Laos kuulus pikalt selle nõukogusse ja juhtis ettevõtte strateegilist suunda. 

  
  

• Lisaks tööstusele on ta olnud silmapaistev sporditegelane, pikaajaline Eesti Võrkpalli Liidu president ning Eesti Olümpiakomitee (EOK) auliige. Eesti riik on teda tunnustanud Riigivapi IV ja III klassi teenetemärkidega.

Kokkuvõttes on Ants Laos õpikunäide sellest, kuidas tippnomenklatuuri kuulunud tehnokraatlik minister suutis riigikorra vahetudes säilitada oma mõjuvõimu, tüürida riiki ministrina läbi kriisiaastate ning vormistada oma teadmised ja sidemed hiljem Eesti üheks võimsamaks tööstusimpeeriumiks.

Ain Hanschmidt (sündinud 1961 Paides) on Eesti majanduse ja ettevõtluse üks tõelisi raskekaallasi. Ta on suurinvestor, investeerimisfirma AS Infortar juhatuse esimees ning selle kaudu laevandusliider AS Tallink Grupp ja energiaettevõtte Eesti Gaas üks suuromanikke. 

Tema taust ja teekond Eesti tippärisse erineb veidi eelnevalt mainitud ministrite või peaministrite laste omast. Hanschmidt ei tulnud Tallinna võimukabinettide otsesest "punasest aadelkonnast", vaid tegi läbi klassikalise regionaalse majandus- ja täitevjuhtimise karjääri ehk kasvas üles koha peal süsteemi seest. 

Tema teekond jaguneb kolmeks oluliseks etapiks:

1. Nõukogude aja lõpp: Agrotööstus- ja täitevjuht Läänemaal

Hanschmidt lõpetas 1984. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) tööstuse planeerimise erialal, mis andis talle diletantliku ettevalmistuse nõukogude plaanimajanduse finantsvoogude juhtimiseks.

• Kolhoosi pearaamatupidaja: Aastatel 1984–1988 töötas ta näidiskolhoosis Sõprus pearaamatupidajana. Kolhooside pearaamatupidajad omasid tol ajal reaalset ülevaadet sularahast ja ressurssidest, mis liikusid väljaspool ranget riiklikku plaanisüsteemi. 

  
  

• Agrotööstuskoondis ja täitevkomitee: Aastatel 1988–1989 tõusis ta Haapsalu Agrotööstuskoondise esimehe asetäitjaks ning vahetult enne riigipööret (1989–1990) Haapsalu rajooni täitevkomitee esimehe asetäitjaks (sisuliselt ase-maavanemaks/ase-linnapeaks). 

See tähendas, et uue riigikorra koidikul oli ta kohaliku tasandi tippnomenklatuuris, omades otsest otsustusõigust regiooni varade ja maa üle. 

2. 1990-ndad: Ühispanga loomine ja võimu vundament

Riigikorra vahetudes siirdus Hanschmidt kohe tollal kõige magusamasse sektorisse – pangandusse, kus sai alguse tema tegelik suur mõjuvõim. 

• Haapsalu Maapank: 1992. aastal sai temast Haapsalu Maapanga nõukogu esimees. See pank koondas enda alla endiste kolhooside ja maapiirkondade vabad rahad ja osakud.

  
  

• Eesti Ühispanga sünd: Hanschmidti elutööks 90-ndatel sai kohalike maapankade ja väikeperifeeriate pankade kokkuliitmine, millest kasvas välja Eesti Ühispank (tänane SEB Pank). Hanschmidt juhtis Ühispanka presidendina aastatel 1992–2005.

  
  

• Panga juhina oli ta mees, kes otsustas, millised üleminekuaja ärimehed said laenu tehaste ja laevade erastamiseks ning millised mitte. Tema käes oli sisuliselt Eesti majanduse hapnikukraan.

Enn Pant (sündinud 1965 Võrus) on tänase Eesti majanduse ja suurettevõtluse üks absoluutseid mõjuisikuid. Ta on investeerimishiid AS Infortar peamine strateeg ja suuromanik, kelle kontrolli alla kuuluvad Läänemere laevandusliider AS Tallink Grupp, energiafirma Eesti Gaas ning hiiglaslik kinnisvara- ja tööstusportfell.

Erinevalt paljudest oma põlvkonna suurärimeestest ei pärine Enn Pant otseselt mõne ENSV tippministri või KGB ohvitseri perekonnast. 

Selle asemel esindab ta hilisnõukogude aja kõrgelt koolitatud, pragmaatilist ja üliambitsioonikat finantstehnokraatide eliiti. Ta ilmus areenile otse Eesti NSV rahandussüsteemi südamest riigi kokkukukkumise lävel ning kasutas uues riigikorras oma ametipositsiooni, et viia läbi Eesti ajaloo üks märgilisemaid erastamistehinguid.

Tema teekond ja äriimpeeriumi sünd jagunevad kolmeks selgeks etapiks:

1. Hilisnõukogude hüppelaud: Rahandusministeeriumi tippametnik

Pant õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis rahandust ja krediiti ning lõpetas selle 1990. aastal. See oli spetsiifiline ja elitaarne eriala, mis oli mõeldud riigi makromajanduse ja pangandusvoogude juhtimiseks.

• Otse ministeeriumi ladvikusse: Kohe pärast ülikooli, ajal, mil nõukogude süsteem lagunes, värvati Pant tööle Eesti NSV Rahandusministeeriumi (mis muutus sujuvalt taasiseseisvunud Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumiks).

  
  

• Meteoorne tõus: Näidates üles erakordset finantsvõimekust, tegi Pant läbi enneolematu karjääri. Juba 1992. aastal, olles vaid 26-aastane, määrati ta Rahandusministeeriumi kantsleriks. Ta hoidis seda ülimõjukat kohta kuni 1996. aastani, teenides mitme erineva valitsuse all.

  
  

• Võtmepositsioon riigis: Kantslerina oli Pant riigi kõrgeim mittepoliitiline ametnik, kes juhtis riigikassa rahavooge. Tema silme all ja juhtimisel likvideeriti vanu nõukogude riigivarasid, hallati välislaene ja kirjutati reegleid Eesti suurteks erastamisteks. Tal oli riigi finantsseisust täielik info-eelis.

2. Tallinki ülevõtmine (1996)

1996.aastal lahkus Pant kantsleri kohalt erasektorisse ja asus juhtima riigiettevõtet Eesti Merelaevandus (ESCO), millele kuulus tollal osalus raskustes siplevas reisilaevafirmas Tallink.

• Erastamise meistriklass: Pant mõistis kiiresti Soome-vahelise reisijateveo hiiglaslikku potentsiaali. Koos oma lähimate mõttekaaslastega (sealhulgas Kalev Järvelillega, kes oli samuti tulnud Rahandusministeeriumist maksuameti peadirektori kohalt) asutas ta erafirma Infortar.

• Kasutades oma sügavaid teadmisi riigiaparaadi toimimisest, rahvusvahelistest laenudest ja erastamisreeglitest, suutis Infortar riigilt ja teistelt osanikelt Tallinki aktsiad edukalt välja osta ja ettevõtte erastada.

3. Liit Ühispangaga ja impeeriumi ehitamine

Selleks, et muuta Tallink kohalikust laevafirmast Läänemere valitsejaks, vajati astronoomilist kapitali uute laevade ehituseks. Siinkohal sulgus endise ladviku ja uute ärimeeste ring.

• Pant sõlmis tugeva strateegilise liidu Ain Hanschmidtiga, kes juhtis tollal Eesti Ühispanka (tänane SEB).

• Ühispank andis Pandi juhitud Tallinkile erakordselt suuri ja julgeid laenukraane, mis võimaldasid ehitada uusi hiiglaslikke kruiisilaevu ja konkurendid turult välja suruda.

• Kui Hanschmidt 2005. aastal pangajuhi kohalt ootamatult lahkus ja sai kohe päevapealt Infortari (ja seeläbi Tallinki) suuromanikuks, vormistus lõplikult Eesti ärimaailma kuulsaim triumviraat: Pant, Hanschmidt ja Järvelill.

Enn Pant ei ilmunud ärisse tühjalt kohalt. Ta kasvas välja hilis-ENSV rahandusjuhtimise absoluutsest tipust. Tema liikumine riigi kantsleri toolilt – kus tal oli täielik ülevaade riigi varadest – nende samade strateegiliste laevandusvarade eraomanikuks on Eesti ajaloo ilmekaim näide sellest, kuidas üleminekuaja tippametnikud konverteerisid administratiivse võimu ja info isiklikuks miljardikapitaliks.

Akadeemilises keeles nimetatakse seda eliidi taastootmiseks  või nomenklatuurseks kapitalismiks, kuid eluliselt tähendas see täpselt seda: tavalistel peredel, kes ei kuulunud nomenklatuuri  või kannatasid nõukogude võimu tõttu, puudus 1990. aastate alguse suures varade jagamises igasugune positsioon.

Võimalus tõusta ei olnud küll sajaprotsendiliselt välistatud, kuid uksed olid nende jaoks ebavõrdselt rasked. Sellel oli kolm peamist struktuurset põhjust:

1. Puudus algkapital

Kui Eesti taasiseseisvus, oli tavalisel Eesti perel sääste vaid rublades, mis inflatsiooni ja rahareformiga väärtuse kaotasid.

• Nomenklatuuril ja nende lastel oli tänu positsioonidele (nt ETKVL-is, väliskaubanduses, kolhoosiesimeestena) juba 1980-ndate lõpus ligipääs valuutale, defitsiitsetele kaupadele, autodele ja kinnisvarale.

  
  

• See andis neile reaalse ainelise baasi, et asutada esimesed kooperatiivid ja aktsiaseltsid ajal, mil teistel polnud taskus midagi.

2. Informatsiooniline blokaad ja pangandusmonopol

Suurte riigivõrkude, tehaste (nagu Norma või Liviko) ja taristute erastamiseks oli vaja spetsiifilist infot ja hiiglaslikke laene.

• Tavakodanikule ei andnud vastloodud kommertspangad miljonilaene. Pankade eesotsas istusid aga endised täitevkomiteede juhid, rahandusministeeriumi ametnikud või kolhoosiesimehed (nagu Ain Hanschmidt või Sotsiaalpanga juhtkond).

  
  

• Laenuotsuseid tehti sageli saunalaval  ja usalduse põhjal – ning seda usaldust omasid vaid omaaegsed kolleegid, parteikaaslased või nende andekad, lääneliku haridusega lapsed (Neivelt, Käo, Tamjärv). Süsteemivälisel inimesel polnud sellele ringile ligipääsu.

3. Omandireformi kibedus

Riik üritas ajaloolist ebaõiglust heastada omandireformiga (õigusjärgsetele omanikele maade ja majade tagastamisega).

• Kuid see reform võttis aastaid aega ja tagastas tihti maad, mis olid räämas, või hooneid, mis vajasid tohutut investeeringut.

  
  

• Samal ajal viisid endised direktorid ja kantslerid erastamise läbi mõne kuuga. Nemad ei saanud räämas talumaad, vaid toimivad tehased, jaotusvõrgud ja sadamad, mis hakkasid kohe esimesest päevast reaalset sularaha sisse tooma.

Kas erandeid oli

Jah, mõned uksed avanesid tükk aega hiljem ka neile, kelle taust oli puhas või represseeritud, kuid need sündisid peamiselt kahes uues valdkonnas:

1. Uus IT- ja tehnoloogiasektor: Kuna arvutid ja internet olid midagi täiesti uut, ei osanud vana punane ladvik seda kontrollida ning sellele oma karvast käppa peale panna. Esimesed IT-ärimehed ja hilisemad Skype'i ning idufirmade loojad tulid sageli täiesti tavalistest peredest, rajades oma edu puhtalt intellektile, mitte vanale kommunistliku partei struktuurile.

   
   

2. Metsik väikeettevõtlus: Paljud pered alustasid nullist – tõid Soomest või Poolast riideid, pidasid kioskeid või tegid ehitustöid. Mõned neist kasvasid raske tööga suureks, kuid see nõudis kordades rohkem vaeva kui toimiva riikliku monopolitehase sümboolne erastamine juhtkonna poolt.

Vaba turumajanduse algus EI OLNUD võrdsete võimaluste ühiskond. Need, kes olid nõukogude süsteemi hammasrataste vahel või ei kuulunud nomenklatuuri hulka, pidid uues Eestis alustama mitu ringi tagantpoolt, samal ajal kui endise nomenklatuuri pered alustasid otse kõige rammusamast kohats.

Kokkuvõte

Kogu see värk  näitab, et Eesti üleminek plaanimajanduselt turumajandusele ei toimunud tühjalt kohalt. Kuigi paljud uue põlvkonna ärimehed ei jaganud oma vanemate ideoloogiat, osutus nõukogude ladvikust pärit info, usaldusväärsus pankade silmis ja lääne kontaktide võrgustik otsustavaks kapitaliks. 

See kommunistlik ja nomenklatuurne sild võimaldas ülemineku, kus endised okupandid ning nende toetajad  panid aluse tänasele Eesti suurettevõtlusele ja majanduseliidile.