Kontrollimatu ja pöördumatu klastrite paljunemine

Meditsiinis iseloomustab kasvajat rakkude autonoomne ja pidurdamatu jagunemine. Eesti riigiaparaadis väljendub see uute ametite, inspektsioonide, sihtasutuste ja nõunike armee pidevas juurdetulekus. Iga uus kriis või poliitiline lubadus ei too kaasa olemasolevate ressursside ümberjagamist, vaid uue bürokraatliku kihi loomise.

Kui erasektor peab ellujäämiseks pidevalt kulusid koomale tõmbama ja efektiivsust otsima, siis avalik sektor käitub vastupidiselt. Iga ametkond kipub aja jooksul põhjendama oma vajalikkust töömahu kunstliku suurendamisega. Luuakse uusi regulatsioone, mis nõuavad omakorda uusi kontrolöre, auditeerijaid ja aruandluskeskkondi. Tulemuseks on nõiaring: bürokraatia toodab bürokraatiat.

Elujõulise organismi kurnamine

Riigiasutused ei loo otsest majanduslikku lisandväärtust, vaid elatuvad erasektori teenitud maksutulust. Kui avaliku sektori palgakasv ja töötajate arv ületavad pikaajaliselt erasektori võimalusi, hakkab süsteem oma peremeesorganismi kurnama.

Eestis on tekkinud olukord, kus riigiametnike keskmine palk on sageli kõrgem kui väärtust loovas erasektoris. See tõmbab tööturult ära andekaid spetsialiste, kes võiksid panustada eksporti ja innovatsiooni, kuid valivad selle asemel turvalise ja stressivaba koha mõnes ministeeriumis või riigiametis. 

Majanduse elujõud vaibub, sest reaalset lisandväärtust tootvaid käsi jääb vähemaks, samal ajal kui ülalpeetavate struktuuride isu ainult kasvab.

Immuunsüsteemi puudulikkus ja vastutuse hajumine

Kasvaja saab organismis vohada siis, kui keha immuunsüsteem ei tunne seda ohuna ära. Eesti poliitilises süsteemis puudub reaalne "immuunmehhanism", mis suudaks riigiaparaadi kasvu pidurdada. 

Poliitikud, kes peaksid teostama järelevalvet, on ise sellest süsteemist sõltuvad.

 Riigireformidest on saanud tühi solgisõna, mille varjus sageli lihtsalt nimetatakse ameteid ümber, ilma, et reaalsed kulud või inimeste arv väheneks.

Süsteemi seestpoolt reformida on peaaegu võimatu, sest ükski ametnik ei hääleta vabatahtlikult oma töökoha või eelarve kaotamise poolt. 

Otsustusprotsessid on muutunud nii anonüümseks ja hajutatuks, et konkreetset vastutajat vigade või raiskamise eest on võimatu leida. Otsuseid teevad töörühmad, komisjonid ja analüüsid, mis võtavad aastaid ja maksavad miljoneid.

Kuhu me siis niimoodi edasi ...

Eesti avalik sektor vajab radikaalset ja valusat kirurgilist sekkumist, mitte pelgalt kosmeetilist ravi.

 Kui me ei suuda riigiaparaadi vohamist peatada, riskime olukorraga, kus maksumaksja koorem muutub talumatuks ja majandus seiskub lõplikult. 

Riik peab naasma oma põhifunktsioonide juurde ja lõpetama eneseteenindusliku bürokraatia laiendamise. On aeg küsida mitte seda, mida riik saaks veel teha, vaid seda, millest riik saab loobuda.