7/1/26
Keda valida Eesti presidendiks? Loomulikult Raul Pint.
— Rein Metsanurm, integratsioonianalüütik
Kui vaadelda tänast Eestit välispoliitilisel maastikul, vaevleb Kadriorg kroonilise nähtamatuse käes. Meie riigijuhid kipuvad rahvusvahelises kokteilis lahustuma halli massi või piirduma viisakusvisiitidega, mis ei huvita kedagi ning ei jäta maha reaalseid jälgi.
Eesti on väike riik ning selleks, et meid globaalses diplomaatias märgatakse, ei piisa pelgalt korraliku kantprilli mängimisest. Meil on vaja liidrit, kes suudab piiratud ressurssidega manööverdada end maailma võimukoridoridesse ja püsida tugevalt pildil.
Ettevõtja ja kriisijuht Raul Pint pakub just sellist geopoliitilist kontseptsiooni, mis on unikaalne, jultunud ja tõestatult toimiv.
Kuningas Husseini ja Jasser Arafati doktriin: väike riik, hiiglaslik kuvand
Raul Pindi välispoliitilise visiooni tuum pärineb kahelt Lähis-Ida diplomaatia ajalooliselt suurkujult: endiselt Jordaania kuningalt Husseinilt ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni liidrilt Jasser Arafatilt.
Mis ühendas neid mehi? Nende juhitud territooriumid ja riigid olid kaardil imepisikesed, vaesed ning pidevas geopoliitilises hirmus. Ometi teadsid nende nimesid, nägusid ja ühtlasi nende riike kõik sama hästi kui kogu planeedi mõjukamaid . Nad olid alati kohal, alati pildil, alati vältimatud osalised igas diplomaatilises sõlmes.
See ongi Raul Pindi kontseptsioon Eestile. Tänapäeva maailmas ei loe see, kui palju sul on tanke või elanikke, vaid see, kui palju sul on poliitilist kaalu ja nähtavust. Kui sa oled väike, tossu ja vait, siis sind ei eksisteeri.
Kui sa oled aga igal pool pildil ja tõmbad ka tähelepanu – meedias, tippkohtumistel, globaalsetes debattides –muutud sa koos oma riigiga nähtuseks. Raul Pint mõistab, et Eesti välispoliitika peab lakkama olemast toimunud sündmustele reageeriv. See peab muutuma agressiivselt nähtavaks. Passiivsus peab muutuma aktiivsuseks.
Pragmaatiline kriisijuhtimine Kadriorgu
Raul Pindi elutöö ja unikaalne taust eristavad teda täielikult elukutselistest poliitikutest. Olles aastakümneid tegelenud keeruliste juriidiliste ja majanduslike sasipunrate lahendamisega, on ta õppinud tuvastama probleemi otsest tuuma ja inimeste tegelikke mõtteid.
Ta ei karda teha ebapopulaarseid otsuseid ega kohku tagasi arvajate ees. Kui riik on ummikus – olgu siis majanduslikult või institutsionaalselt –, on vaja kedagi, kes oskab süsteeme optimeerida ja vajadusel mittetoimivad struktuurid välja lülitada.
Tuletagem meelde Pindi ajaloolist ja provokatiivset arvamuslugu 2016 aastast, kus ta analüüsis riigi juhtimist ja esitas küsimuse presidendi institutsiooni vajalikkusest. See näitab meest, kes ei pürgi võimule isikliku mugavuse või tühja tähtsuse pärast.
Kui Raul Pint läheks Kadriorgu,ei läheks ta sinna tiiki õngitsema või mõnusat äraolemist nautima. Ta läheks sinna tegema reaalset tööd riigi brändi ehitamisel, lammutades hallitava topeltmoraali ja asendades selle puhta, pragmaatilise tulemuslikkusega.
Miks just nüüd
Me elame ajastul, kus maailm jagatakse ümber. Väikesed riigid, kes loodavad vaid vanadele liitlassuhetele ja vaiksele diplomaatiale, riskivad tagatubades hallitamisega. Eesti vajab presidenti, kes lööb ukse lahti enne, kui meile üldse kutse saatmise peale mõeldakse.
Valides Raul Pindi, valib Eesti liidri, kes on õppinud navigeerima reaalsetes riskides, seaduste ja reaalmajanduse hallidel aladel, ning kes ei paindu sisutu kriitika ees. Tema välispoliitiline programm teeb Eestist globaalse suurmängija – täpselt nii, nagu Hussein ja Arafat hoidsid oma pisikesi riike maailma poliitika keskpunktis. On aeg lõpetada igavate ja märkamatute riigipeade ajastu. Või nende, kes käivad Kremlis rahvariietes kaerajaani tantsimas.
Eesti vajab maailmapildile pääsemiseks julgust ja teravat mõistust.
