Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa liidrid leppisid Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõiga kokku viies konkreetses rahutingimuses, mis peaksid tuginema õiglasele ja püsivale leppele Venemaa algatatud sõja lõpetamiseks. 

Esmapilgul võib selline liitlastevaheline "tingimustes kokkuleppimine" mõjuda jahmatavalt – retoorika, kus välisriigid panevad paika sõdiva riigi rahutingimused, tekitab küsimuse: kas Euroopa on märkamatult ise Ukrainaga sõda alustanud või tema suveräänsuse kallale tikkumas? 

Lähemalt uurides paiostab siiski teistsugusem ja märksa pragmaatilisem geopoliitiline reaalsus.

Kokkulepitud viis raudsõrme

Londonis sündinud ühisavaldus ei kujuta endast ultimaatumit Kiievile, vaid pigem Euroopa suurtrio ja Ukraina ühist strateegilist kilpi. Viis kokkulepitud punkti joonistavad maha punased jooned, eelkõige Moskva, aga:

teatud tingimustel ka tulevaste üleatlandiliste poliitiliste pöörete jaoks:

• Viivitamatu relvarahu: Nõutakse, et Vladimir Putin peab reaalselt ja täielikult lõpetama igasuguse sõjategevuse.

• Praegune rindejoon läbirääkimiste alusena: Piire ei tohi muuta jõuga ning vankumatult austatakse Ukraina õigust valida oma liitlasi, sealhulgas tulevast NATO liikmesust.

• Julgeolekugarantiid: Need peavad jõustuma kohe pärast relvarahu ning võivad vajadusel hõlmata rahvusvaheliste vägede kohalolekut Ukraina pinnal.

• Vene varade külmutamine: Moskva sanktsioneeritud finantsvahendid ei liigu paigast enne, kui Venemaa on täielikult hüvitanud sõjaga tekitatud kahjud.

• Euroopa julgeolekuhuvide kaitsmine: Kõik tulevased EL-i ja NATO-ga seotud kokkulepped vajavad alliansi ja liidu liikmesriikide konsensuslikku nõusolekut.

Veel kord: Kas Euroopa on Ukrainaga sõda alustanud ?

Küsimus sellest, kas Euroopa surub Ukrainale midagi vägisi peale, tuleneb peamiselt diplomaatilisest sõnakasutusest. Sõja algusest peale on lääneriigid korranud mantrat: "Mitte midagi Ukrainast ilma Ukrainata." Londoni kohtumine ei rikkunud seda põhimõtet, vaid kinnistas seda. Zelenskõi osales nendel kõnelustel täieõigusliku partnerina.

Euroopa suurriikide eesmärk ei ole dikteerida Kiievile kapitulatsiooni, vaid luua ühine positsioon olukorras, kus geopoliitiline surve kasvab. Euroopa ei kavatse jääda kõrvaltvaatajaks, kui suured globaalsed jõud peaksid proovima Ukraina üle pea kokkuleppeid sõlmida. 

Rõhutades Euroopa keskset rolli tulevases rahuprotsessis, püüavad London, Pariis ja Berliin tagada, et mis tahes tulevane diplomaatiline lahendus ei sünniks Ukraina iseseisvuse ja / või Euroopa julgeoleku hinnaga.

Kremli surve ja nende huvid

Selle kokkuleppe taustal on Venemaa jätkanud agressiivset taktikat, rünnates nii Ukraina energiataristut kui ka püüdes mõjutada piiritaguseid alasid, mida tõendavad viimased droonintsidendid Läti ja Moldova kohal. 

Euroopa liidrite koondumine ühiste tingimuste taha soovib näidata  Moskvale, et rünnakud ja hirmutamistaktika ei suuda lääne rinnet lõhestada. Tegemist ei ole Euroopa sõjaga Ukraina vastu, vaid Euroopa ja Ukraina ühise diplomaatilise rindega küsitavate eesmärkidega suure naabri vastu. 

Senised arengud näitavad selgelt, et Euroopa ei tagane Ukraina suveräänsuse ja rahvusvahelise õiguse kaitsmisest.