Selle nähtuse vaieldamatuks sümboliks ja peadirigendiks on maalitud Raul Pint – mees, kelle kaubamärk on Likvidaator.com. Kuid kui koorida sellelt paanikalt maha meediakära ja ametkondlik paatosekiht, paljastub hoopis midagi muud: mastaapne, kohati lausa humoorikas propagandistlik sõda, kus riigiametnikud makstud meedia abiga üritavad meeleheitlikult süüdistada ühte meest süsteemi enda laiskuse ja lohakuse oma tarbeks tööle panemises. 

Kuidas loodi "pimeduse rüütel " ehk siis Raul Pint

Selle infosõja rindejooned on selged. Ühel pool barrikaadi seisavad Justiitsministeerium, Maksu- ja Tolliamet, Maksejõuetusteenistus, muud ametid  ning uuriv ajakirjandus eesotsas Äripäeva ja Pealtnägijaga. Teisel pool on Pint, kes õlgu kehitades vaatab toimuvat, loeb seadust ja ei häbene ka aeg- ajalt oma pragmaatilisi seisukohti väljendada.

Propagandistliku rünnaku peamine relv on emotsionaalne sildistamine. Raul Pinti on aastate jooksul tituleeritud küll kõige tuntumaks firmamatjaks, tankistide maaletoojaks jne.

Miks sellist suurtüki paugutamist vaja on? 

Vastus on lihtne - juriidiliselt on Pindi ja tema meeskonna tegevus olnud pea alati täiesti seaduslik. Euroopa Liidu ja Eesti õigusruum põhineb ettevõtlusvabadusel ja lepinguvabadusel.  

Kui seadus lubab äriühingu osalust vabalt võõrandada ja vahetada juhatuse liikmeid, siis ei saa kedagi karistada selle eest, et ta seda võimalust kasutab. 

Kuna juriidiliselt jäävad tigedate ametnike käed vahel lühikeseks, võetigi kasutusele meediapropaganda – eesmärgiga tekitada ühiskondlik hukkamõist ja hirmutada potentsiaalseid kliente.

Tegelikud kasusaajad sellisest vastandamisest 

Marie Rosin koostöös majandusleht Äripäevaga alustas Raul Pindi mustamist 2016 aastal läbi artiklite seeria, kus proovis erinevaid nõkse, et  tähelepanu oma infoimpeeriumile tõmmata. See ka õnnestus - impeerium paisus imekiiresti. Äripäev aga märkas , et neid veeti turunduslikel eesmärkidel ninapidi ning tegi vastukaaluks Marie Rosinale konkurendi ehk infopanga.

Umbes samal ajal või veidi hiljem hakkas sageli meediapildile ilmuma umbes samasuguse ideoloogia ja retoorikaga Signe Viimsalu. Ja oh imet - 2023 aasta alguseks oli ka tema impeerium loodud  ehk siis maksejõuetusteenistus. Oma riigiamet, omad alluvad, kõrge palk, mugav tool ja turvaline tulevik. 

Ehk siis need olid  tasuta miljonikampaaniad, mis loodi vastandamise põhjal Raul Pindiga.

Mõelgem korraks hätta sattunud väikeettevõtja peale

Tema äri on läinud põhja (mis on majanduse loomulik osa), võlad kasvavad üle pea ja ametlik pankrotimenetlus nõuaks temalt tuhandeid eurosid ning aastaid tema elust, mida tal lihtsalt pole. 

Kriisis ärimees ei otsi endale moraalijüngrit, vaid pragmaatilist professionaali, kes tunneb seadusi paremini kui nende loojad. Riik ja tema poolt makstud meedia on ise ehitanud Raul Pindile vankumatu brändi, mida ei saaks osta ka miljonite eest.

Riiklik moraalne topeltstandard

Propagandistliku sõja kõige lõbusam osa on aga riiklik topeltmoraal. Riik on teinud kõik selleks, et uue firma asutamine oleks võimalikult lihtne – ID-kaardiga kulub selleks 15 minutit ja paarsada eurot. Süsteem on disainitud kiireks ja mugavaks liikumiseks. 

Kuid kui asi läheb hapuks, muutub riik järsku kohmakaks. Omanikult oodatakse, et ta kulutaks aastaid oma elust ja viimased säästud selleks, et matta täiesti tühi äriühing nö.ametlikult ja hea kombe kohaselt. Aga kui sul on taskud tühjad ja meel must, ei huvita sind mingid seadused ega kombed. Sa tahad sellest sitast välja saada nii ruttu kui võimalik.

Raul Pint pakub turul lihtsalt seda, mida riik ei suuda pakkuda – kiiret, odavat ja tõhusat lahendust ettevõttest täielikuks vabanemiseks. Kui keegi mängib reeglite piiril paremini kui reeglite looja ise, siis on riigil kaks valikut: kas muuta reegleid paremaks või hakata mängijat meedias laimama. Kuni viimase ajani valiti sageli just see teine, mugavam tee.

Ohvreid tegelikult pole: mängus on jälle rikkad poisid

Selle sõja retoorikas räägitakse sageli kannatada saanud võlausaldajatest. Kuid vaatame asja lähemalt: kes need võlausaldajad tegelikult on? Enamasti on tegu suurettevõtete või Maksuametiga. 

Need on institutsioonid, kellel on terved armeed analüütikuid, advokaate ja krediidihaldureid. Keegi ei sundinud neid neile probleemsetele firmadele krediiti või kaupa andma. See oli nende endi vabatahtlik äriotsus ja vahel lihtsalt riskid realiseeruvad.

Kui risk realiseerub ja firma läheb põhja, on suurematel firmadel valus oma vigu tunnistada.  Sest nõrgale kliendile mis iganes vormis krediidi andmine on ju otsene äriline risk. Vana tõde: mina sulle raha, sina mulle toolid.

Palju mugavam on suunata avalikkuse viha ja näpuga näitamine paha likvideerija poole, selle asemel et vaadata peeglisse ja küsida: Miks me andsime tagatiseta laenu firmale, mis oli juba ammu miinuses?

See on klassikaline tähelepanu kõrvalejuhtimise taktika, kus süüdlaseks tehakse sõnumitooja ehk see, kes aitab põlevast majast viimased kastanid välja tuua.

Vastandamine kui meelelahutuslik ja kõigile kasulik sümbioos

Lõppkokkuvõttes on see propagandistlik sõda Raul Pinti vastu muutunud omamoodi stabiilseks ja toimivaks ökosüsteemiks, kus tegelikult võidavad kõik osapooled:

• Ametnikud saavad koostada eduraporteid, näidates poliitikutele, et nad "võitlevad kurjusega" ja õigustavad oma eelarveid.

• Ajakirjanikud saavad põnevaid, klikke koguvaid lugusid tankistidest, Panama riiulifirmadest ja salapärastest likvideerijatest.

• Võlausaldajad saavad mugava vabanduse, miks nende krediidiriskide juhtimine ebaõnnestus.

Seega ei tasu sellest müravoost teha eluküsimust ega tragöödiat. Kellegi äriline ebaõnnestumine või firma likvideerimine ei ole maailma lõpp, vaid kapitalistliku ringluse loomulik osa. 

Selline ebaproduktiivne müra on lihtsalt Eesti ärikultuuri mahlakas ja meelelahutuslik kõrvalprodukt, kus veri ei voola, mängu ilu on garanteeritud ja elu läheb ikka positiivselt edasi.