Kaitsekuludeks eraldatud vahendid peaks sisaldama ka kaitsevarjete ja varjendite rajamise programmi. Kahjuks puudub Eestis võimalus, et riiki juhtiva madala toetusreitinguga poliitiline kooslus tagasi kutsuda.

«Midagi on mäda Taani riigis» on kuulus Marcelluse tsitaat William Shakespeare’i tragöödiast Hamlet, mis ilmestas tollases Taani riigis valitsevat olukorda. Sisuliselt viitas see lause riigi toimimise süvaprobleemidele, seal valitsevale ebakindlusele, moraali langusele, silmakirjalikkusele ja võimumängudele, kirjutab majandusteadlane Boris Kirt.

Ei pea olema selgeltnägija ega hiromant, et seda sügavmõttelist fraasi parafraseerida Eesti kontekstis.

Energeetika

Alustaks Eesti ühest olulisemast majandusharust, energeetikast. Kuigi selle osakaal moodustab vaid mõne protsendi SKTst, mõjutab see palju kogu meie elu-olu alates inimeste argielust, mistahes ettevõtluse reaalsest toimimisest kuni riigi julgeolekuni selle kõige laiemas tähenduses.

Energiamajanduse arengukava ENMAK 2030 suur lahknevus tegelikkuses valitseva olukorraga tekitas vajaduse varemalt püstitatud eesmärkide ümberhindamiseks. See andis tõuke ENMAK 2035 koostamiseks. Uuest arengukavast pidi saama pikaajaline strateegiline dokument, kus kirjeldatakse riigi energia- ja kliimapoliitika eesmärke, elektritootmist, varustuskindlust, energiatõhusust kui ka taastuvenergia arengut.

Samas on selle arengukava koostamist saatnud meie juhtpoliitikute ebamäärase sisuga uitmõtted, millel pole kõige vähimatki seost energeetika süsteemse arengukontseptsiooniga. Seetõttu tuli seda ka mitmeid kordi ümber töötada.

2024. aastal pakkus toonane kliimaminister Kristen Michal omaalgatuslikult välja kuni 8 TWh tuuleenergia vähempakkumise korraldamise.2025. aasta jaanuaris tuli valitsus ootamatult välja 2+2 TWh maismaa ja meretuuleparkide arenduse ideega.

Vaatamata tagasilöökidele kinnitas valitsus kliimaministeeriumi koostatud energiamajanduse arengukava ENMAK 2035 lõpuks selle aasta 8. jaanuaril.

Sellele vaatamata on riikliku monopoli Eesti Energia tütarfirmad jätkanud üksteise võidu tegevust, millel pole mitte kõige vähimatki seost arengukavas toodud põhimõtetega. 2025. aasta novembris sõlmisid Eesti Energiale kuuluv Enefit Industry ja Iisraeli ettevõte Baran International Ltd ning Baran Group Ltd võtmed kätte hankelepingu 100-megavatise vesinikuvõimekusega soojuselektrijaama rajamiseks Narva lähistel asuva Balti elektrijaama territooriumile. Hanke maksumus on 100 miljonit eurot.

Mai alguses teatas Elering, et tahab maksumaksja rahaga hakata rajama gaasielektrijaamu, mille kogumaksumus oleks suurusjärgus miljard eurot; ehk läheb tarvis!

Tegelikult on Eesti energiapoliitika sattunud ummikseisu. Kaootiline tegevus ja otsustusvõimetus tõstab elektri hinda, süvendab elektridefitsiiti, pärsib meie konkurentsivõimet ja ohustab riigi julgeolekut.

Tundub, et valitsusel puudub kontroll ja nad ei suuda omanikku esindavate nõukogude kaudu ohjata (või neil puudub huvi?) riigile kuuluvate energeetikaettevõtete tegevuse üle. Tulemuseks on tegevuse koordineerimatus, süsteemi üldiseid trende eirav narratiiv ja riigi tegelikke vajadusi mittearvestav soleerimine.

Sellele vaatamata aga on rahandusministeeriumi käsi pikal, et Eesti Energia teenitud 35,3 miljonit eurot dividende neilt riigi eelarveaugu täitmiseks välja nõuda.

Samas sisaldab see Eesti Energia teenitud kasum tarbijatelt ebaõiglaselt kokku kogutud raha, millel pole mitte kõige vähimatki seost elektri hinna ja tarbijale osutatud teenusega. Jutt on kihtide kaupa, üksteise otsa laotud maksudest: maks tarbimise tasakaalustamisvõimsuse eest, varustuskindluse tasu, taastuvenergiatasu ja siis veel ka kuumaksud. See on raha, mille eest tarbija mitte midagi ei saa ning mis elektri ja võrgutasude hinnale on lihtsalt otsa keevitatud.

Fiskaalpoliitika

Bigbanki peaökonomist Raul Eamets leidis oma värskelt valminud majandusraportis, et riigi fiskaalpoliitika on kapitaalselt deformeerunud. Raport hoiatab, et Eesti peab kiirelt tegutsema ja tasakaalustama riigi rahanduse. Ta pakub välja valusaid samme: pensionide külmutamise, avaliku sektori kärped ja maksukoormuse tõstmise.

Mures on ka Eesti Panga president Madis Müller. Võlakoormus kasvab kiiresti ning sellega kaasneb ka suur laenu teenindamise kulu, kasvavad intressid ja mis peamine, kallinev laenuraha muudab meie majanduse kergesti haavatavaks.

Eesti riigivõlg on kasvanud progresseeruvalt. Kümnendi lõpuks suureneb eelmise aasta 9,76 miljardit eurot laenukoormus (23,3 protsenti SKTst) 17,49 miljardile (34,5 protsenti SKTst). See kõik on 2021. aastast riiki juhtinud valitsuste poliitilise valikute ja tahte tulemus.

Siis sai alguse ka ohjeldamatu maksumaraton. Selle tulemusena on Eestist saanud Euroopa suurima käibemaksu ja kõrgeima inflatsiooniga (aprillis 3,4 protsenti) riik.

Elukalliduse suurenemine ja kiire hinnatõus on eriti räsinud lasterikkaid peresid, madala sissetulekuga elanikkonda ja pensionäre. Suhtelise vaesuse määr on Eestis kõrge, 20–22 protsenti. See on palju kõrgem Euroopa (16–17 protsenti) omast.

Selline kõrge vaesuse määr viitab sellele, et märkimisväärne osa Eesti elanikkonnast elab tingimustes, mis põhjustab toimetuleku või sotsiaalse tõrjutuse riski.

Üheks olulisemaks elanikkonna järjest halveneva toimetuleku põhjuseks on kõrge käibemaksu mõju meie toiduainete hindadele. Inimesed kulutavad suure osa oma sissetulekutest toidule, mille käibemaks on üks kõrgeimaid Euroopas. Kuigi paljude riikide kogemused on näidanud, et toiduainete madal/alandatud käibemaks suurendab tarbimist ja vähendab vaesusriski, pole see paraku meie valitsejatele kohale jõudnud.

Rahvaalgatuse korras anti riigikogule 2025. aastal üle 98 580 allkirjaga, suurima toetusega petitsioon toidukaupade käibemaksumäära langetamiseks.

Kuigi põhiseaduse paragrahvis 1 on kirjas, et «Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas», ei kõigutanud see võimul olevat seltskonda oma meelt muutma. Nende arusaam demokraatiast põhines parteilisel kuulekusel.

Dirigendipuldist valitsuse rahanduspoliitikat juhtiv multitalent Jürgen Ligi on mees nagu orkester, kes on pidanud kaitseministri, haridus- ja teadusministri, välisministri ja nüüd juba teist korda ka rahandusministri ametit. Tema on jäigalt seisukohal – ei mingit maksulangetust!

Sellise põhimõttekindluse eest tõstis Mart Laar ta isegi «universumi terasema rahandusministri» staatusesse, «kelle tarkuse ees maailm maani kummardab».

Sotsiaalpoliitika

Sotsiaalvaldkonna üheks sõlmküsimuseks on meditsiiniteenuste rahastamisega seotud probleemid. Kui Eestis moodustavad tervishoiukulud ca 7–8 protsenti SKTst, siis Euroopa Liidus on see  keskmiselt 10–11 protsenti.

Lisaks sellele korjab riik haiglatelt kokku ca 100 miljonit käibemaksu aastas. Selle põhjuseks on meditsiiniasutustele kehtestatud maksukorraldus, kus käibemaksu seaduses (paragrahv 16 (2)) on formuleeritud, et meditsiiniteenused on käibemaksuvabad ja nendelt käibemaksu tasaarvestust teha ei saa.

Selline lähenemine on eriti kummaline just seepärast, et need kulud tuleb kinni maksta tervisekassa niigi kasinate vahendite arvelt.

Samas aga, kui neile rakendataks käibemaksu seaduse paragrahvi 15 (3), kus käibemaksumäär on 0 protsenti (nullmäär), saaks ettevõtted sisendkäibemaksu tagasi arvestada ja nii ka meditsiinile raha kokku hoida.

Teine oluline sotsiaalvaldkonna teema on rahvastiku iibe probleem.

2024. aastal langes sündimus aegade madalaimale tasemele, kokku vaid 9690 sündi. Võrreldes aga aastaga 2010, on sündide arv kahanenud lausa 42 protsenti.

2025. aastal langes sündide arv veelgi, kokku vaid 9092 last.

See paneb Tallinna Ülikooli demograafi Mark Gortfelderi muretsema, sest praeguste rahvastikutrendide jätkudes võib eeldada, et sajandi lõpuks kahaneb eestlaste osakaal Eesti rahvastikus umbes pooleni.

Kahjuks pole selle probleemi tõsidus meie valitsustegelaste arusaamani veel jõudnud.

Seda kummastavam on, et olukorras, kus Eestis on tekkinud tõsised probleemid iibe ja rahvastiku säilimisega, kavandatakse lastekaitsepäeval vikerkaarelipud lehvima panna.

Veelgi imelikum on meie haridusministri, Kristina Kallase reaktsioon selle temaatika esilekerkimisel.

Tundub, et Eesti 200 juht ja minister ei adu meie rahva säilimisega seotud sügava kriisi tagamaid. Tema reaktsioon rahva poolt valitud omavalitsuse otsuse suhtes näitab, kuivõrd väärastunud on pooleteistprotsendise toetusega erakonna juhi arusaam demokraatiast, ning et Eesti rahva püsimajäämine teda lihtsalt ei huvita.

Kaitsekulud

Viimase aja riigi suurimaks kuluartikliks on tõusnud kaitsekulud. Iseenesest on selline trend praeguses geopoliitilises olukorras täiesti loogiline.

Samas aga tuleb riigi harmoonilise arengu tagamisel lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Pikas perspektiivis peaks see kindlustama kõigi riigi poolt hallatavate eluvaldkondade süsteemse arengu. Meil tuleb säilitada kaine mõistus, et me oma militaarses eufoorias eiunustaks ära, et ka kõik muud eluvaldkonnad oleksid vajalike finantsressurssidega kaetud ja inimesed hoitud.

Vastasel korral võib juhtuda see, et kuigi me oleme oma kaitsepotentsiaali viinud tipptasemele, pole meil aga enam inimesi, kes oleks suutelised kogu seda sõjatehnikat käsitsema.

Nagu selle teema varasematel arutlustel on ilmnenud, võime me kasvõi kogu oma riigi eelarve «tulenuiadele» ära kulutada, aga isegi see ei suudaks tagada meie sajaprotsendilist julgeolekut.

On veel üks asi, millest viimasel ajal on hakatud murelikult rääkima. See on elanikkonna kaitse võimaliku relvastatud konflikti korral. Sisuliselt on ka tsiviilelanike kaitse otseselt seotud riigi kaitsestrateegiaga. Seega peaks kaitsekuludeks eraldatud vahendid sisaldama ka kaitsevarjete ja varjendite rajamise programmi.

Õppust võiks võtta meie põhjanaabritelt. Soomes on kokku üle 50 000 varjumiskoha, kusjuures Helsingis on varjendite mahutavus S1-nõuetele vastavates varjendites koguni 130 protsenti (seega tunduvalt suurem kui Helsingi elanike arv).

Lõpetuseks

Kõike eeltoodut kokku võttes peab kahjuks tunnistama, et see eelmainitud probleemide jada on tekkinud seetõttu, et kõik viimased valitsused, Kaja Kallase esimesest valitsusest alates on pimesi, eksperte ja huvigruppe eirates, jätkanud oma kaootilist finants- ja majanduspoliitikat.

Kogu see seltskond, kes valega, omavoliliselt ja rahva enamuse tahte vastaselt on võtnud riigi ohjad enda kätte ja demokraatiat eirates kehtestanud vähemuse parteilise diktatuuri enamuse üle, on viinud kogu meie majanduse ja fiskaalpoliitika seisu, millest väljatulek nõuab tulevastelt riigijuhtidelt arukat ja süsteemset käsitlust.

Kahjuks puudub Eestis reaalselt võimalus, et riiki juhtiva madala toetusreitinguga poliitiline kooslus tagasi kutsuda ja demokraatlikke põhimõtteid järgides uus valitsus moodustada.

Ka avalikkuse poolt korduvalt välja pakutud võimalus näidata üles riigimehelikkust ja aatelisust ning sirge seljaga tagasi astuda, on läinud kurtidele kõrvadele.

Eesti riik vajab kapitaalremonti

Seda kinnitavad paljud majandus- ja finantseksperdid, pangandusspetsialistid ning sotsiaalteadlased.

Paraku aga tuleb kuni järjekordsete parlamendivalimisteni leppida olukorraga, kus uue mõtteviisi rakendamiseni ja tehtud vigade parandamiseni võtta lihtsalt aeg maha.

Siis terendab taas lootus, et rahvas saab taastada oma põhiseadusliku mandaadi jademokraatliku riigikorra ning saab hakata ise oma tegude üle otsustama.