8/25/26
Eesti president on USA ametivenna kõrval vaid tseremoniaalne monarh
— Raul Pint , ühiskonnateadlane
Tere tulemast tagasi maa peale,austatud presidendikandidaat. Kui sa oled vaadanud Hollywoodi filme ja kujutad ette, kuidas sa astud pärast ametivande andmist kiriku suurusesse kabinetti, kirjutad ühe suletõmbega alla uusi määrusi, paned veto eelarvele ja juhid kuskil maa-aluses punkris salajasi sõjaoperatsioone – siis sulle on uudis. Sa kandideerid vales riigis!
Ameerika Ühendriikides on president riigipea ja valitsusjuht ühes isikus (presidentaalne süsteem). Eestis on aga parlamentaarne süsteem, kus president on pigem riigi esindusnägu ja juriidiline notar.
Et su suured ootused Kadrioru lossi uksest sisse astudes ei puruneks, vaatame punkt-punktilt otsa Eesti seadustele, mis lõikavad su tiivad juba enne lendutõusmist – eriti võrdluses USA ametivennaga.
Valitsuse moodustamine: USA president valib meeskonna, Eesti president täidab käsku
USA-s: Sealne president on täitevvõimu juht. Ta valib ise oma ministrid (sekretärid) ja võib nad päeva pealt vallandada, kui tuju tuleb. Tema on boss.
Eestis (Põhiseaduse § 89 ja § 90): Sina ei vali Eestis mitte kedagi. Isegi oma kantselei saad oma eelkäijalt. Põhiseaduse järgi määrad sa küll peaministrikandidaadi, kuid reaalsuses määrab selle Riigikogu valimistulemus ja erakondade tagatubade kokkulepped. Kui sa proovid määrata kedagi, kes valitsuskoalitsioonile ei meeldi, hääletab Riigikogu ta lihtsalt maha. Veelgi hullem – Põhiseaduse § 90 ütleb, et ministri ametisse nimetamine ja ametist vabastamine toimub peaministri ettepanekul.
Sul puudub igasugune kaalutlusõigus: riigikohtu üldkogu on kinnitanud, et presidendil pole õigust keelduda ministri ametisse nimetamisest, isegi kui kandidaat ei tea oma tulevasest valdkonnast midagi. Sa oled lihtsalt allkirjastamismasin.
Sõjaväe juhtimine: USA president on Commander-in-Chief selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Tema käsutuses on tuumakohver, tema otsustab (teatud piirangutega) vägede liigutamise ja sõjalised operatsioonid üle maailma.
Eestis (Riigikaitseseaduse § 11 ja § 12): Põhiseaduse § 78 p 16 ütleb küll, et sa oled riigikaitse kõrgeim juht, aga ära lase endal sarvi soojaks ajada. Ava Riigikaitseseadus. Seal on selgelt kirjas, et reaalne riigikaitse strateegiline juhtimine, planeerimine ja ressursside jagamine on Vabariigi Valitsuse ja Kaitseministeeriumi käes.
Riigikaitseseaduse § 12 järgi teeb Kaitseväe juhataja ettepanekud ja valitsus otsustab. Sinu funktsiooniks jääb riigikaitse nõukogu kokkukutsumine (kus te tegelikult ainult arutate ja joote kohvi) ning rahuajal Kaitseväe juhataja ametisse nimetamine – seda muidugi jälle valitsuse ettepanekul. Kui puhkeb sõda, oled sa sümbol, mitte väejuht.
Vetoõigus: USA absoluutne sein vs Eesti juriidiline pisiviga
USA-s: USA presidendil on poliitiline veto. Kui talle seadus ei meeldi (näiteks majanduslikel põhjustel), paneb ta veto ja parlamendil (Kongressil) on vaja lausa kahekolmandikulist häälteenamust, et sellest üle sõita. See on reaalne võimurelva kasutamine.
Eestis (Põhiseaduse § 107): Eestis on sul selline edasilükkav veto. Ja siin on sinu suurim piirang: sa ei tohi jätta seadust välja kuulutamata sellepärast, et see on sinu arvates loll või kahjulik. Sa saad seda teha ainult siis, kui see on vastuolus põhiseadusega.
Kui sa seaduse tagasi saadad ja Riigikogu selle muutmata kujul uuesti vastu võtab, on su ainus tee pöörduda Riigikohtusse. Kui Riigikohus ütleb, et seadus on põhiseadusega kooskõlas, pead sa hambad ristis sellele alla kirjutama. Sinu veto on sisuliselt vaid juriidiline kvaliteedikontroll, mitte poliitiline pidur.
Määrusandlus (Executive Orders) ehk seaduste sinust möödahiilimine
USA-s: Kui USA president ei saa parlamendiga kaubale, kirjutab ta alla täitevvõimu määrusele (Executive Order), mis omab seaduse jõudu ja muudab riigi poliitikat üleöö (nt immigratsioonireeglid või keskkonnanõuded).
Eestis (Põhiseaduse § 109 ja § 110): Eestis on seadlusandlus presidendi nii tihedalt lukku pandud, et seda võtit pole veel keegi näinud. Sa saad seadlusi välja anda ainult siis, kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja riigil on edasilükkamatu vajadus. Ja isegi siis peab su seadluse kaasallkirjastama peaminister ja vastav minister (Põhiseaduse § 109 lg 2). See tähendab, et sa ei saa üksi mitte midagi otsustada. Niipea kui Riigikogu kokku tuleb, pead sa seadluse neile kinnitamiseks esitama. See õigus on loodud maailmalõpu stsenaariumiks, mitte igapäevaseks poliitikakujundamiseks.
Välispoliitika ja lepingud: Kes maksab, see tellib muusika. USA president juhib välispoliitikat, sõlmib lepinguid ja kohtub liidritega, omades suurt iseseisvat otsustusõigust (kuigi lepingud vajavad Senati ratifitseerimist).
Eestis (Välissuhtlemisseaduse § 8): Jah, Põhiseaduse § 78 p 1 kohaselt esindad sa Eestit rahvusvahelistes suhetes. Kuid ava Välissuhtlemisseadus. Seal on selgelt kirjas, et välispoliitikat kavandab ja teostab Vabariigi Valitsus koos Välisministeeriumiga.
Sina oled visiitkaart. Sa ei saa minna Brüsselisse või Washingtoni ja lubada Eesti nimel midagi, mida valitsus pole heaks kiitnud. Sa oled riigi kõrgeim diplomaat, aga strateegia kirjutatakse Toompeal, mitte Kadriorus.
Kokkuvõte tulevasele presidendile:
Põhiseadus ja Eesti seadused on disainitud ühel konkreetsel eesmärgil: hoida ära ühe isiku võimuletulek ja diktatuur. Sulle on antud imeline loss, soliidne palk, esindusauto, väärikas tiitel ja õigus kätelda kord aastas tuhande inimesega.
Kuid reaalne võim, rahakott ja otsustusõigus kuuluvad neile, kes istuvad Toompeal. Nii et enne, kui sead sammud valimiskogu poole, tee endale selgeks: sinust saab riigi sümbol, sul saab olema mõnus elu, kuid sul praktiliselt puudub reaalne võim ja otsustusõigus.
