Fossiilsetele kütustele ja unikaalsele põlevkivitehnoloogiale rajatud megaprojektid, mis pidid Eestile tooma globaalset kuulsust ja miljoneid eurosid tulu, on tänaseks toonud kaasa sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvad raamatupidamislikud allahindlused, kurnavad rahvusvahelised kohtuvaidlused ja reaalsed rahalised kaotused maksumaksjale.

Ambitsioonikas algus: Põlevkivitehnoloogia eksport maailma

Suurte välisinvesteeringute juured ulatuvad 2000. aastate lõppu ja 2010. aastate algusesse. Eesti Energia toonase pikaajalise juhatuse esimehe Sandor Liive ning välisprojektide juhtide Margus Walseri ja Harri Mikunägemus oli lihtne: Eestil on aastakümnete pikkune unikaalne kogemus põlevkivi kaevandamisel ja sellest elektri ning õli tootmisel. Seda oskusteavet otsustati hakata kapitaliseerima riikides, kus asuvad maailma suurimad põlevkivivaru – USA-s ja Jordaanias.

Seda agressiivset laienemisstrateegiat toetas poliitiliselt ka tollane ainuomaniku ehk riigi esindaja, majandusminister Juhan Parts. Valitses optimism, et nafta ja energia hinnad püsivad maailmaturul kõrged ning Eesti Energia väljatöötatud Enefit-tehnoloogia osutub kuldmunaks.

USA Utahi projekt: Täielik põhjaminek kõrbes

2011. aastal astus Eesti Energia suure sammu, ostes USA-s Utah' osariigis põlevkivifirma Enefit American Oil. Projekti algseks ostuhinnaks kujunes 39 miljonit eurot. Loodeti kiiresti püsti panna sealsel toorainel põhinev õlitööstus.

Reaalsus osutus aga sootuks teiseks. Aastate jooksul kulus uuringutele, keskkonnalubade taotlemisele ja jooksvatele arendustöödele veel täiendavalt 26 miljonit eurot, kergitades koguinvesteeringu 65 miljoni euroni. Projekt põrkus algusest peale karmide USA keskkonnanõuete, kohalike kogukondade vastuseisu ja logistiliste probleemidega. Kui nafta maailmaturu hind langes, muutus põlevkivist õli tootmine võõra riigi kõrbes majanduslikult jaburaks fantaasiaks.

Juhatuse esimehe Hando Sutteri ametiajal (2014–2023) hakati projekti väärtust finantsjuht Andri Avila käe all järk-järgult alla hindama – näiteks ainuüksi 2016. aastal kirjutati korraga korstnasse 26 miljonit eurot. Lõpliku punkti pani saagale praegune juht Andrus Durejko, kelle meeskond vormistas 2024. aastal USA äri täieliku likvideerimise ja varadest loobumise. 

Kuna lubadest ja maast ei õnnestunud midagi märkimisväärset realiseerida, kujunes projekti otseseks ja lõplikuks netokahjumiks ca 34 miljonit eurot, ülejäänu oli juba varem bilansis järk-järgult nulli kantud. Utahi kõrbes ei jõutud kunagi reaalse tootmiseni.

Jordaania projekt: Surnud lehm , millest ei suudeta vabaneda

Jordaania projekt – Attarati elektrijaama ja kaevanduse rajamine – oli mastaabilt veelgi suurem. Eesti Energia tegi esimese kaheksa aasta jooksul ettevalmistavaid uuringuid ja arendustöid 30,6 miljoni dollari (ca 28,8 miljoni euro) eest.

2017. aastal õnnestus Hando Sutteri juhtkonnal sõlmida suurtehing, millega müüdi 55% projektist Malaisia suurettevõttele YTL Power International ja Hiina partneritele (Guangdong Energy Group). Tehingut esitleti avalikkusele suure eduna, kuna Eesti Energia sai oma algse 28,8 miljoni euro suuruse investeeringu tagasi ja teenis paberil 18,6 miljonit eurot kasumit. Kokku pandi uute omanike ja Hiina pankade toel kokku hiiglaslik 2,1 miljardi dollari suurune ehitusrahastus.

Edu osutus aga fabritseerituks: vähemusosanikuna (Eesti Energiale jäi 10% osalus tütarfirma Attarat Holding OÜ kaudu) kohustus Eesti riigifirma panustama jaama ehituse ja käivitamise omakapitali. Finantsjuht Marlen Tamme hilisematest raportitest on selgunud, et pärast 2017. aasta "edukat väljumist" on Eesti Energia pidanud Jordaaniasse matma veel 67–73 miljonit eurot täiendavat raha.

Mis veelgi hullem, jaama toodetud elekter osutus Jordaania riigile ülejäänud turuga võrreldes ülikalliks. Jordaania riiklik energiafirma NEPCO keeldus kokkulepitud tingimustel elektrit ostmast ning kaebas projekti rahvusvahelisse arbitraaži, nõudes tariifide kärpimist. Tänaseks on Jordaania projekt Eesti Energiale sügavalt negatiivse rahavooga finantskoorem, millest Andrus Durejko juhtkond üritab kurnavate juriidiliste vaidluste taustal meeleheitlikult ja lõplikult väljuda, oodates hetke, mil viimane 10-protsendiline osalus õnnestuks kellelegi maha müüa.

Kodumaine kriis: Fossiilse ajastu lõpp ja sadade miljonite eurode mahakandmine

Kuigi välisprojektid pälvisid meedias enim tähelepanu, on Eesti Energia kõige mastaapsemad rahalised löögid tabanud ettevõtet viimastel aastatel just koduturul. Euroopa Liidu karmistunud kliimapoliitika, hüppeliselt tõusnud CO₂ kvoodihinnad ja taastuvenergia pealetung tegid traditsioonilisest põlevkivienergeetikast majandusliku koletise.

1. Narva elektrijaamade suurpuhastus (628 miljonit eurot)

Kõige valusam hoop saabus 2023. aastal, mil värskelt ametisse asunud peadirektor Andrus Durejko pidi otsa vaatama reaalsusele: vanad põlevkivielektrijaamad Narvas ei suuda turutingimustes enam kunagi plaanitud tulu teenida. Eesti Energia tegi oma ajaloo suurima ühekordse raamatupidamisliku korrektsiooni ja hindas jaamade väärtust alla 628 miljoni euro võrra. See hiiglaslik raamatupidamislik laks viis kontserni tookord 376 miljoni euro suurusesse puhta aastakahjumi.

2. Uue Auvere õlitehase (Enefit 280-2) saaga

Veelgi vastuolulisem on uue Auvere õlitehase (Enefit 280-2) lugu. Otsus ehitada uus, üle 380 miljoni euromaksev tehas, tehti Hando Sutteri juhtimisaja lõpus (2020. aastal), lootuses, et põlevkiviõli müük suudab elektri tootmise hääbumist kompenseerida. Tehase ehitust saatis aga pikk ja kurnav kohtusaaga keskkonnaühendusega (Loodusvõlu), mis vaidlustas ehitusload ja viivitas tehase valmimist aastaid.

Kuna Euroopa Liidu regulatsioonid suruvad fossiilseid kütuseid üha kiiremini välja ja tehase praegune keskkonnaluba kehtib vaid 2035. aastani, sai selgeks, et tehasel pole piisavalt aega oma ehituskulusid algselt planeeritud mahus tagasi teenida. 2026. aasta alguseks oli tehas enne ainsagi tilga õli müümist kaotanud oma väärtusest 226 miljonit eurot (varasemad ja jooksvad allahindlused kokku).

Kuigi tehas alustas tütarfirma Enefit Industry ja selle juhi Lauri Karpi eestvedamisel ametlikult tööd 27. augustil 2026 ning saavutas stabiilse tootmisvõimekuse (250 000 tonni õli aastas), jääb see raamatupidamislikult suureks miinusprojektiks. Eesti Energia ainus pikaajaline päästerõngas on plaan ehitada tehas tulevikus ümber nii, et kütuse asemel toodetaks põlevkiviõlist keemiatööstuse toorainet (plastmassid, värvid jne), mis pikendaks kompleksi eluiga pärast 2035. aastat.

3. Jätkuvad miinused ja Leedu õppetund

Põlevkivivarade järkjärguline hääbumine andis tunda ka järgnevalt: 2025. aasta majandustulemuste põhjal tehti järjekordseid allahindlusi, mis viisid kontserni uuesti 83 miljoni euro suurusesse puhaskahjumisse.

Lisaks põlevkivile tabas ettevõtet 2025. aastal ootamatu 25 miljoni eurone ärikahjum Leedu turul. Enefit pakkus sealsetele äriklientidele päikeseelektri vahetusskeemi, kus regulatsiooni iseärasuste tõttu said kliendid suvel toodetud odava elektri võrku saata ja tarbida seda tasuta tagasi talvistel või õhtustel tundidel, mil elektri turuhind oli laes. Vahe pidi kinni maksma Enefit, mis tõestas, et lisaks tootmisinvesteeringutele võivad suuri auke eelarvesse rebida ka valesti hinnatud riskid jaeäris.

Kokkuvõte: Finantsiline ülevaade megaprojektidest

Projekt/ Otsustajad/ Paigutatud rahaline maht/
Vara Juhid Allahindlus Hetkeseis ja tulemus (2026)
_________________________________________________________________________________

USA (Utah) S. Liive 65 mln € kogukulu/ Täielikult likvideeritud (2024).
põlevkivi J. Parts 34 mln €netokahjum Äri lõpetatud, varad maha kantud
_________________________________________________________________________________

Jordaania S. Liive ~100 mln € Vähemusosalus (10%). Rahavood
elektrijaam H. Sutter (omakapital ja kulud) tugevalt miinuses, kurnavad kohtu-
vaidlused, oodatakse väljumist.
_________________________________________________________________________________

Narva H. Sutter 628 mln € ühekordne Töötavad strateegilise 
elektri- A. Durejko allahindlus (2023) reservina. Kõrge CO₂ hinna
jaamad tõttu enamasti turult väljas.
_________________________________________________________________________________

Auvere H. Sutter >380 mln € ehitus- Käivitati augustis 2026. Toodab
uus A. Durejko maksumus / 226 mln € õli, kuid lühikese eluea tõttu
õlitehas L. Karp allahinnatud (kuni 2035) finantsiliselt
suuresti maha kantud.

Eesti Energia viimase 15 aasta suurprojektide saaga on olnud valus ja kulukas üleminekuperiood. Poliitiliste rahandusministrite (Annely Akkermann, Mart Võrklaev, Jürgen Ligi) ja riigi kui omaniku jaoks on see tähendanud vähenenud dividende ning vajadust kapitaliseerida riigifirmat uute taastuvenergia projektide (tuule- ja päikeseenergia tütarfirma Enefit Green kaudu) arendamiseks, et mineviku fossiilseid miljardikaotusi tulevikus tasa teha.

Lühike ülevaade sellest, kes ja kui suurt seaduslikku isiklikku tulu (palgad, preemiad, hüvitised) nendel perioodidel teenis. Ühtegi ebaseaduslikku tulu (altkäemaksud, korruptsioon) ametlikult tuvastatud ei ole.

1. Sandor Liive (Juhatuse esimees 2005–2014) . Teenis raha USA ja Jordaania projektide ostmise ja algatamise ajal . Ametiaja alguses oli tema aastapalk koos preemiatega ca 2 miljonit krooni (ca 130 000 eurot aastas) , mis kasvas euroaja alguseks veelgi. Nõukogu maksis talle ja tema meeskonnale preemiaid kontserni laiendamise ja uute välisturgude vallutamise eest (ajal, mil projektid olid alles paberil ja näisid edukad).

   
   

2. Hando Sutter (Juhatuse esimees 2014–2023). Teenis raha perioodil, mil välisprojekte alla hinnati ja otsustati ehitada uus Auvere õlitehas. Tema põhipalk tõusis karjääri lõpuks 20 330 euroni kuus. Kui riik otsustas tema meeskonna välja vahetada, sai ta nõukogu otsusel vaatamata rahandusministri vastuseisule kaasa ca 300 000 euro suuruse lahkumispaketi,mis koosnes 75 000-eurosest tulemuspreemiast ja 12 kuu konkurentsikeelu tasust.

   
   

3. Teised juhatuse liikmed: Andri Avila, Margus Vals ja Raine Pajo said samal ajal lahkudes igaüks 47 000 – 51 000 eurot tulemuspreemiat.

   
   

4. Andrus Durejko (Juhatuse esimees alates 2023) Teenib raha praegusel ajal, mil tegeletakse ajalooliste kahjumite mahakandmise ja Auvere õlitehase käivitamisega.Tema baaspalk määrati ametisse asumisel 18 000 eurole kuus, millele lisanduvad tulemuspõhised preemiad vastavalt nõukogu seatud eesmärkide täitmisele.

   
   

5. Juhan Parts (Majandusminister 2007–2014 sai reaalset tulu  0 eurot nendest projektidest, kuid teenis nendest projektidest alguses suurt poliitilist kapitali (kuvand Eestist kui põlevkivitehnoloogia eksportijast). Projektide ebaõnnestumisel muutus tõsiseks mainekahjuks. Riigile tekitatud kahjude eest minister Eestis isikliku varaga ei vastuta.

Kokkuvõte:

Kui liidame kokku ainuüksi nende nelja megaprojekti rahalised kaotused ja suured allahindlused, on Eesti Energia nendega korstnasse kirjutanud või väärtust kaotanud kokku ligikaudu 1,02 miljardit eurot.