See on traditsioon, mis sarnaneb piduliku rituaaliga: alguses lehvivad lipud, ministrid taovad trummi ja lõikavad linti, keskel põletatakse maksumaksja raha sellise kiirusega, et kaminadki kadedusest kustuvad. Lõpus istutakse koos võlausaldajate ja maksuametiga ümber pika laua, tõstetakse käed taeva poole ja halatakse: kuidas see nüüd siis niimoodi sai juhtuda?

Loodetavasti viimast peatükki selles lennunduslikus tragikomöödias kirjutatakse praegu Lätis, kus rahvuslik ( võib-olla ka koga Baltikumi ) uhkus airBaltic otsustas 2026. aasta septembris teha midagi sellist, mis paneb isegi kogenud Wall Streeti pankurid viskit otse pudelist jooma. 

Lennufirma andis New Yorgis sisse Chapter 11 pankrotikaitse avalduse. See ei tähenda veel, et lennukid on müüdud ja piloodid suunatud ümber traktoristideks, vaid pigem seda, et lennufirma otsustas võlausaldajatele silma vaadata ja teatada: meil on plaan, aga selle täitmiseks laseme teie 4,7 miljardit investeeringuid vastu taevast.

Selle numbri paremaks mõistmiseks tuleb vaadata, millest koosneb see Läti maksumaksja ja rahvusvaheliste investorite ühine murekatel. 

airBalticu vahetu võlakoorem on umbes 1,1 miljardit eurot. Sinna kuuluvad 380 miljoni euro väärtuses võlakirjad, millest investorid nüüd ilmselt suu puhtaks peavad pühkima, poole miljardi ja lennukite liisinguid ja laene ning sadakond miljonit eurot makse ja tarnijate võlgu. 

Ainuüksi mootoritootja Pratt & Whitney, kelle mootorid on viimastel aastatel olnud lennunduses umbes sama töökindlad kui šokolaadist teekann, ootab lennufirmalt 66,5 miljonit dollarit. Kuid see on alles soojendus. 

Tõeline meistriteos peitub tulevikukohustustes ( peenelt väljendudes furuurides ) : leping Airbusiga 40 uue lennuki ostmiseks lisab kohustustele veel 3,2 miljardit eurot.

Eriliselt hea äriplaan - kui sul jalge alt põleb , on ilmselt parim aeg tellida kataloogist veel poole eskadrilli jagu uusi lennukeid – umbes nagu tellida uued nahkistmed põlevale autole. 

Kui kütusehinnad Lähis-Ida konfliktide tõttu lakke lendasid ja lennufirma normaalriskid olid tegelikult maandamata , selguski, et oh imet :  riigieelarvest süstitud 30 või 60 miljonit eurot on nagu tilk kuumale kerisekivile. Möödapääsmatuoli  laenata 350 miljonit eurot uut raha – aga seda ülisalajase lepingu  ja jõhkra 12-protsendilise intressiga.

Eestlane võib muidugi seda lugu lugedes tunda kummalist dezavuu ( dejavuud ), mis seguneb postuumse traumaga. Meie oleme oma kahe riikliku lennufirmaga käinud läbi tule ja vee ning jätnud sinna kopsaka summa maksumaksja raha. Eesti lennundusajalugu oli lühike, kuid intensiivne. 

Estonian Air alustas oma lendu suure patriootliku  hurraaga, kuni Euroopa Komisjon teatas, et riik on sinna süstinud 130 miljonit eurot ebaseaduslikku riigiabi, mis tuli tagasi nõuda – mida lennufirmal paraku kusagilt võtta  polnud. 

2015. aasta novembris tõmmati pistik seinast välja. Kogu see 130 miljonit eurot lendas vastu taevast . Kuna aga näpud sügelesid ja raha polnud kusagile panna tehti aga kiirelt Nordica, mis pidi saama Põhjamaade nutikaks allhankelennufirmaks. Voilaa!

Riik pani asutamisse 40,7 miljonit eurot ja hiljem koroonaajal veel 30 miljonit eurot kriisiabi. Kokku 70,7 miljonit eurot. Kui Nordica 2025. aasta algul lõplikult kotti lasti, oli selge, et Eesti maksumaksja raha on kahe lennufirma peale kokku raisatud  ligikaudu 215 miljonit eurot.

Võrdlus Lätiga on aga hoopis lõbusam. 

Eesti lasi  oma kahe lennufirma peale kokku vastu taevast umbes 200 miljonit eurot. Läti on aga airBalticusse matnud sadu miljoneid ja lennufirma kogukohustused ulatuvad  hinnanguliselt 4,7 miljardi euroni.

Kui Eesti lennufirmad olid pisikesed, kes sõitsid lõppkokkuvõttes ettevaatlikult ja püüdsid ellu jääda, siis Läti ehitas finantsilise kiirrongi, mis sõidab täiskäigul kaljust alla ning  piletid on ostetud laenuga. 

Eesti lennufirmad lõpetasid vaikse hääbumisega – viimane lahkuja lihtsalt kustutas tule. 

airBaltic aga mängib kõrgete panustega pokkerit. Plaanivad vastu võtta veel  Morgan Stanley ja teiste pankade kõrge intressiga  laenud, kärpida lennukiparki 54 lennukilt 36 peale ja ongi nagu korras. Ehk kohtunik on heas tujus ning kustutab enamuse võlgadest.

Kuidas saab sama muster järjepidevalt korduda?

Rahvuslik lennufirma on poliitikule sama mis väikelapsele trumm – see teeb palju lärmi, näeb uhke välja ja toob külaliste ees kiidusõnu. Aga naabrid vihkavad seda ja keegi ei oska seda  ju tegelikult mängida. 

Riiklik lennufirma on regionaalse ühenduvuse sümbol, rahvusliku uhkuse ( võib-olla millegi veel ) pikendus ja must auk, kuhu valatakse lõputult maksumaksja raha lootuses, et äkki seekord veab. 

Eestlased on oma õppetunni saanud ja otsustanud, et las veavad teised – Tallinna lennujaamas maanduvad lennukid täna ka ilma Eesti logota sabal ja maailm ei ole kokku kukkunud. 

Lätlased aga võitlevad oma rahvusliku linnu eest, püüdes pankrotikaitse tiibadega tõusta päikesest kõrgemale. Kas tuleb sealt kosmiline edulugu, kus nutika restruktureerimisega päästetakse hiiglane, või hoopis Baltimaade kalleim lennunduskatastroof, mille arve taob kinni maksumaksja , seda näitab aeg. 

Lennupiletite ostmisel tasub aga mõtiskleda, kas  USA pankrotikaitse kaitseb ka teie piletiraha või mitte.