Vene - Eesti piiriehitus hakkab võtma humoristlik - korruptiivset möödet. Aastakümneid toiminud kahepoolne piirivalvesüsteem kahe suveräänse riigi vahel on muutunud poliitilise rahakulutamise tantsu- ja naljalavaks, kuhu varsti ilmselgelt ilmuvad mängu ka Eesti suurettevõtjad.

Kosmilised rahanumbrid, millest räägitakse, tekitavad ilmselgelt juba suurimates ehituse peatöövõtjates elavat huvi. Samuti sügelevad allkirjakirjutajate näpud, sest riikliku suurtellimuse kõrvalt pudisevad kilekotitäied sulaeurosid või siis mahlakad ülekanded offshore-firmadesse (mida meie otsustajatel ju ometi pole !) on juba praktiliselt käeulatuses.

Reaalsuses aga tundub olevat tegu tavalise heaoluriigi võimalusega servast üleajavast riigikatlast ülearust auru välja lasta. Üliagara maksukogumise tuhinas on riigi rahapada jälle hakanud üle ääre ajama ja aeg tundub olevat igati paras veidi väärtusi ümber jagada.

Luureameti raport kinnitab , et ainuke oht Balti riikide suveräänsusele on idanaaber, samas otsest rünnakut tema poolt karta lähiajal ei ole. Balti riikide küsimused on Vene riigi prioriteedirivis esisaja lõpus ning elavat huvi sealtpoolt pole juba ammu mingil viisil väljendatud.

Pisikese, tülika ja tigedalt klähviva naabri neutraliseerimiseks on kõik meetmed juba ammu rakendatud. Ainus mis nii Vene valitsusele kui meediale peavalu valmistab, on NATO vägede üha suurenev akumulatsioon Eestis ehk siis kohe Vene riigipiiri kõrval.

Muideks, Vene Föderatsioon ei ole oma kaasaegse eksisteerimise ajal sooritanud ühtegi relvastatud sissetungi kolmandatesse riikidesse, küll aga on julgeolekukaalutlustel sõjalise jõuga tõkestanud oma kontrolli all olevate territooriumide minemalibisemist vastaspoole kontrolli alla.

Kaitsepolitsei ametniku arreteerimine FSB poolt mõned aastad tagasi oli tavaline töö-õnnetus, mida juhtub igas riigis. Luureteenistused olid, on ja jäävad. Iga riik vajab neid oma julgeoleku kindlustamiseks. Nõuded seal töötavate inimestele ning ametiga kaasnevad riskid on paratamatult kõrgemad kui teistes riigiametites töötjatel. Küll aga on luurajate vahetamises peale põhjalikke läbirääkimisi alati märgata vastastikust respekti.

Põhistada piiriehituspaanikat meie luuraja tabamisega vastaspoole poolt küsitaval teritooriumil on suhteliselt nürimeelne. Selle kvalifikatsiooniga inimesi traataed koos kaameratega kindlasti märkimisväärselt ei häiri.

Salakaubitsejatest illegaalsete piiriületajate osakaal väliskaubanduse üldbilansis on ilmselgelt kaduvväike ja nende jahtimisega tegelevad nagunii kummagi poole piirivalvurid mõnuga. Seljas kusagilt läbi võsaraja mingit märkimisväärset kontrabandivolüümi tekitada ei ole tehniliselt võimalik, pigem on see väike ja riskantne lisateenistus kohalikele.

Pika traataia ehitamisest oluliselt otstarbekam oleks idanaabri osas näidata üles eelkõige kõrgendatud lugupidamist ning viia sisse vastastikused tipptasemel sõbralikud suhted. Hea näide naaberriigi Soome näol on olemas, värskelt isaks saanud Sauli Niinistö ei pea sugugi paljuks paar korda aastas naabrimees Putinil külas käia ja veidi mehejuttu ajada. Peale Ukraina sündmusi oli mehejutt lausa tigedas toonis, aga ka siis leiti lõpuks, et ühised majandushuvid on kaalukamad kui võõrad mured.

Putin ja Lavrov on ilmselgelt soliidses eas alfaisased, kes nägusat heledaverelist ja hästikasvatatud daami pisikesest puhtast naaberriigist solvama ei hakka. Eriti veel kui nende peale tigedalt näpuga ei näidata vaid tunnustatakse nende poolt tehtud megasuurt tööd Vene välispoliitika arendamisel.

Rääkimata erinevate majandussuhete soojendamisest - parandamisest, mis ju alati Putini kaarditrikiks on poliitiliste ebakõlade lahendamisel. Lisaboonuseks sadade või tuhandete Eesti ettevõtjate tänulikkus, kelle Vene ärid poliitiliste vägikaikavedude käigus kiratsema on jäänud.

Keerulistel asjadel on reeglina väga lihtsad lahendused. Paar lennusõitu naaberriigi pealinna naabrionuga juttu rääkima on kindlasti võrratult efektiivsem kui sadade miljonite eest soosse ja võssa traataedade ehitamine ja vaenutrummi põristamine.