Pagulased versus loomulik iive

Viimase aja ärevad arengud pagulasteemadel on tekitanud minus küsimuse , kas pagulaskriisi taga pole mingit olulist konksu , mida Euroopa otsustajad teadlikult valijate eest varjavad. Tõde selguski pühapäevasest Postimehe artiklist ,mis sisaldas muuhulgas palju huvitavaid fakte Euroopa demograafilise statistika kohta.

http://maailm.postimees.ee/3303045/maailmajagu-rahvastikukriisi-lavel-louna-euroopa-liigub-vanade-valitsuse-poole

Parandame nätsuga auto purunenud rehvi ?

Kõrvutades vähenevat, vananevat ja väljasurevat Euroopa elanikkonda ning katastroofilist ulatust võtvat reegliteta sisserännet joonistub välja selge muster - Euroopa keskvalitsuse tasemel püütakse demograafilist kriisi lahendada tumedanahaliste sisserändajatega.

Aastakümneid on vana Euroopa riikides olnud prioriteediks majandusliku heaolu kasvatamine .Rikaste riikide elanikud on jätnud tahaplaanile liigi säilimise seisukohast möödapääsmatu vajaduse paljuneda.

Protsess on kestnud hinnanguliselt 40 aastat . Positiivseks tulemuseks on märkimisväärne kapitali ning ilusate asjade akumulatsioon , negatiivseks aga tõsine risk valge rassi väljasuremiseks.

Riigi säilimise seisukohast on oluline rahvastiku taastootmine. Kui pole rahvast pole ka riiki. Tänased arengud maailmamajanduses näitavad, et globaalses konkurentsis oin edukad suure rahvaarvuga riigid.

Täna on Euroopa olukorras, kus edukas olemiseks napib rahvast. Asju ehk siis majanduslikke väärtusi on palju , kasutajaid ja uute loojaid on üha vähem. Olukorra lahendamiseks tundub olevat lihtne võtta inimressurssi sealt, kus seda on piiramatult ehk siis näiteks Aafrikast põhimõttel – meil on raha, neil on inimesi, teeme diili.

Erinavalt rahast on aga inimressursil kultuur, nägu ja tegu. Jättes kõrvale hinnangud, kumb on parem või halvem , on kahtlemata tegu erinevate kultuuriruumide ning ellusuhtumisega. Seega muinasjutud teemal , et õpetame nad meie viisil tööd tegema ja meie keelt rääkima, on ja jäävad muinasjuttudeks.

Neil on omad väärtushinnagud, mis paraku on eurooplase omast liigi seisukohast vaadelduna elujõulisemad . Nad väärtustavad peresuhteid ja vajavad heaoluks vähem raha , samas ei ole nad aga ka huvitatud uute väärtuste loomisest. Ammugi maksude maksmisest , et vananev eurooplane saaks nende arvelt oma rammusa pensioniraha kätte.

Skandivaaia riiigid väidavad , et nende demograafiline pilt on märkimisväärselt parem , et neil on Euroopa keskmisest hoopis kõrgem sündivus ja rahvastiku iive enam-vähem tasakaalus. Kuid medalil on ka teine külg. Sünnitusmajades viibivate naiste keskmine nahavärv on kvaliteetse sokolaadi värvi, seega võib liialdamata nentida , et Skandinaavi riikide tulevik on tume .

Ajaloo hämarustesse süvenedes tasub otsida paralleele Rooma Impeeriumi hiilgeajast ja langusest, nimelt on ajalool omadus teatava sammuga korduda. Rooma Impeeriumi arengu- ning elatustase omas ajastus oli väga kõrge. Inimesed muutusid mugavateks, tolerantseteks ja sõbralikeks. Barbaritele ehk siis põhja-aafriklastele võimaldati pea piiranguteta sissevool ning loetud aja jooksul olid Rooma Impeeriumist järel vaid varemed. Sisserändajaid ei huvitanud uute väärtuste loomine vaid juba olemasoleva tarbimine.

Euroopa pagulasvoolu likvideerimiseks on vaja paari radikaalset sammu.

Esiteks . Iga normaalne riik kaitseb oma piire illegaalsete piiriületajate eest. Kindlasti ei pane rahvusvaheline üldsus sellist loomulikku tegevust pahaks. Mingil seletamatul põhjusel Euroopa täna ei kaitse oma piire illegaalse piiriületuse eest . Illegaalsed dokumentideta piiriületajad on ümber defineeritud pagulasteks ja uksed on neile valla. Samas kui korralik Tuneesia mees soovib näiteks Eestist pärit elukaaslase vanemaid külastada , on see praktiliselt teostamatu. Põhjuste kirjeldamine läheks pikaks ja teemast välja.

Teiseks. Demograafilise kriisi lahendamiseks tuleb motiveerida Ida- Euroopa riikide nooremat elanikkonda rahvastikku usinasti taastootma. Vana Euroopa riikidega on paraku hiljaks jäädud, sest nad lihtsalt ei ole enam fertiilsed. Samas on neil aga raha ja muid majanduslikke hüvesid , mida omakorda fertiilsel seltskonnal napib. Esmaseks takistuseks lasterikka pere tekitamisel on eelkõiige majanduslik pool. Tean mitmeid neljakümnendates eluaastates edukaid inimesi ,kellel aastakümneid kestnud edukusvõitluse käigus pole olnud aega ega võimalust perekonda ja lapsi luua. Samas iga hälveteta inimene tegelikult ju tahab järglasi.

Eurooplaste taastootmise elavdamine võib käia riiklikul või eraalgatuslikul tasandil . Tellijaks peavad olema eraalgatuslikud või riiklikud struktuurid , kellel on raha, aga napib inimesi.

Parimaks potentsiaalseks tellijaks peaks olema majanduslikult ülitugev Saksamaa, kes on sündivuse suhtarvult elaniku kohta maailmas viimasel kohal.

Näiteks 500 eurone igakuine kasvatustoetus iga lapse kohta kuni täisealiseks saamiseni ning näiteks garanteeritud hilisem tasuta õppimisvõimalus finantseerivas riigis ning ka täiendav kodakondsus peaksid olema paljude ida-eurooplaste jaoks märkimisväärsed motivaatorid olema lasterikka pere vanemad.

Juhul kui tellijaks ( ning finantseerijaks ) on konkreetsed isikud, ei juhtu muud erilist , kui kasvaval lapsel on 2 komplekti vanemaid – koduvanemad ja töövanemad. Väga tõenäoliselt võidavad sellisest lahendusest kõik.

Ühes perekonnas kasvavad rahulolevad ja elujõulised lapsed ning vanematel on nende jaoks aega ja võimalusi, teine perekond aga on eduloomad, kes loovad majanduslikke väärtusi ning saavad sellesse täiega panustada ning ei pea tundma muret , et lapsed selle all kannatavad. Seega on lapsel lihtsalt kaks võrdväärset perekonda.

Bioloogilise isaduse-emaduse küsimused on kaasajal kokkuleppelised ja suhteliselt lihtsalt lahendatavad . Juriidiliselt tekiks sellistel lastel sünnitunnistusele kahe asemel rohkem vanemaid.

Kaasaegses rahapõhises maailmas on igal asjal ka hind. Kiire kalkulatsiooni kohaselt sellise mudeli järgi rahvastiku taastootmisel on üheeurooplasest lapse mõistlikult kvaliteetse üleskasvatamise hind tänases vääringus suurusjärgus 200 000 eurot.

Paraku puudub mul info iga pagulasega seotud kulude kohta pikema ajaperioodi vältel , seega puudub võimalus võrrelda omatoodangu ja imporditud rahvastiku kulufooni.

Kokkuvõtteks julgen kinnitada , et Euroopa demograafilise kriisi lahendamisel ning rahvastiku taastootmisel on olemas sisemine kasutamata ressurss.

Ei ole möödapääsmatu lahendada probleemi demograafilise täitematerjali sisseveo teel , seda enam , et protsessi pikaajalised kõrvaltoimed ei ole prognoositavad. Raul Pint