Maailma eri paikades on eluviis ja töökultuur äärmiselt erinevad. Kes töötab selleks, et elada, kes elab selleks, et töötada. Mõlema äärmuse vahele mahub palju variatsioone.

Piirkonniti erinevad suhtumised sisserändajatesse. On riike, kus paaniliselt sõditakse iga uue kodu otsija vastu, on riike kus sisserändesse suhtutakse kui elu loomulikku koostisosasse.

Neutraalse suhtumise musternäidiseks on konservatiivse islami reeglistikku järgiv UAE (Araabia Ühendemiraadid). Valgete kleitidega mehed ja burka pilude vahelt maailma jälgivad jõukad kohalikud peavad immigratsiooni oma riigi õitsva majanduse lahutamatuks osaks. 10M rahvaarvust moodustavad kohalikud araablased ainult 1 miljoni ehk siis ca 10 %.

Nende jaoks on immigrandid vajalikud kohaliku heaolu kasvatamiseks. Araablane ise ei hiilga vaimustusega töötegemise suhtes, samas Allah on neile nafta näol andnud rikkuse allika, mida nad heaperemehelikult kasutavad ja ka teistega jagavad.

Ehk siis põlisrahvas on omaniku rollis ning sisserändajad on ja jäävad töörahvaks. Esiteks palgataseme poolest ning teiseks kodakondsusregulatsioonide tõttu. Sa võid olla tubli hindu, kes on 40 aastat UAE-s pangaametnikuna töötanud ning võib-olla ka märkimisväärse kapitali teeninud, kuid kohalikuga võrdseks ei saa sa kunagi. Samuti ei saa sinu järglased, kui siis ainult abielude ja laste kaudu. Sisserändajal puudub võimalus saada kodanikuks ning vastavalt ka ligipääs põliselaniku privileegidele (tasuta elekter ja vesi, suured lapse sünnitoetused, ülikoolis õppimise riiklikud toetused jne.)

Sisserändajal on meeldiv võimalus hea palga ja suurte arenguvõimaluste keskkonnas ennast teostada. Samas selleks peab ta tõsiselt pingutama, et ree peal püsida. Kui ta tööd ei viitsi teha ja kui elatusvahendeid pole, koristab politsei ta lihtsalt kuhugi jagamispunkti ja paneb suht varsti lennuki peale ning saadab kodumaale tagasi. Ja sellega on majanduspagulase Dubai-muinasjutt lõppenud.

Kui oled tubli, võid teenida miljoneid ja oled kohalikus kogukonnas lugupeetud. Oled loru, kao koju.

Euroopas epideemiana leviv immigratsioon on aga hoopis teise lõhnaga. Tumedanahalised noored tegelinskid ei tule mitte ennast üles töötama, vaid ilusa elu peale. Peavari ja söök garanteeritud, sissetulek samuti. Elatusraha ületab kordades summat, mida nad kodukülas tõsise tööga oleksid teeninud. Seega peale teatavaid kulusid, pingutusi ja riske on nad jõudnud paradiisi, kus piimajõe sulni vulina saatel pudrupada mulksub ning ilmsüüta neitsid head-paremat lauale kannavad.

Eestil tuleks äkki veidi põhjalikumalt süveneda oma suhtumisse põgenikesse. Lontkõrvi ja laiskvorste jagub meil omalgi, selleks pole vaja euroisside käsul nende sissevedu korraldada.

Samas asjalik Süüria sõjapõgenike perekond, kelle põhieesmärk on ellu jääda ja omale kusagil rahulikumas maailma nurgas uus elu üles ehitada, võib mingi nurga alt olla ühiskonna ja rahvastiku demograafia seisukohast hoopis positiivne nähtus.

II maailmasõja ajal põgenes meil kõigil sugulasi eri ilmakaartesse ja enamus said neist edasise eluga hästi ja auga hakkama.

Äkki on hoopis põhiküsimus kui palju suudame hädalisi oma elu häirimata vastu võtta ja kuidas ning mis parameetrite järgi seda seltskonda enne vastuvõtmist filtreerida. Oluline on tekitada olukord, kus ühiskonnale püsikulude tekitamise asemel pannakse sisserändajad lisaväärtust tootma.

Sisserändajale ei saa maksta kestvat mahlakat toetust ainult selle eest, et ta sööb, magab ja tualetis käib. Mingil hetkel tuleks toetuse maksmine lõpetada ning motiveerida inimene jõuliste meetoditega ennast üleval pidama ning ühiskonnale koorma asemel väärtuse loojaks olema.