Maikuus algas Eesti välisesindustes avalduste vastuvõtt e-residendi digitaalsete isikudokumentide väljastamiseks välismaalastele.

Paljukiidetud ja kahtlemata innovatiivse Eesti e-residentsuse loojatel olla ambitsioonikas plaan jõuda ühel kaunil päeval kümne miljoni e-residendini.

Pole päris selge,keda sihtgrupina silmas on peetud.

Samas on olemas miljonites inimühikutes sihtgrupp, kellele nö. valged riigid topeltmoraali tõttu ei tihka läheneda.

Nimelt ekspatriaadid ehk kaasaegsed väljarändajad, keda ei tohi segi ajada viimasel ajal laineid löönud aafriklastest majanduspõgenikega, kes massiliselt Euroopasse sisse pressivad sotsiaaltoetusi saama.

Ekspatriaadid on parimas eas elujõuline seltskond ,kes on lahkunud valgelt sünnimaalt paremat ilma, soodsamat maksukliimat ja ilusamaid tüdrukuid / poisse otsima.

Nende muude eluliste vajaduste hulka kuulub mõistlik sadam oma ettevõttele ja pangakontole. Just see on sihtgrupp ,mida Eestil oma e -residentsuse programmiga tasuks mikroskoobi alla võtta.

Loomulikult eeldab see e-residentsuse ning kõrvalteenuste edasiarendamist praktiliseks tööriistaks, mitte vaid lahedaks klubikaartiks teiste liikmekaartide hulgas rahakoti vahel.

Miljardid kui maast leitud!

On üsna selge, et tänaseks lansseeritud e-residentsusest on kasu väga vähestele inimestele, peamiselt välismaalastele, kes end töö, armastuse vm põhjusel Eestiga rohkem või vähem sidunud on ning siin ka piisavalt aega veedavad. Siis pakub e-residentsus neile lihtsaid ja kiireid võimalusi kõikvõimalikeks asjaajamisteks.

Olles realist, ei usu ma, et selliste inimeste arv väga kiiresti üle 100 000 kerkiks. Juba tuhandetes huvilisi võib olla keeruline saavutada.

Miks hankida endale tasuliselt mingis riigis toimetamise õigused, kui sa selles riigis ei viibi ja sind selle riigiga midagi ei seo ?

Minu nägemuses sobiks e-residentsuse idee ideaalselt edasiarendamiseks selliselt, et välisriikide alamatel, kes hetkel ei ela oma kodumaal ehk passiriigis ega ole seega ka sealsed maksuresidendid, kaasneks sellega võimalus saada kasu maailma ühest parimast e-ettevõtlus- ja e-pangandus keskkonnast. Mõistagi Eestis.

Selliseid inimesi, kes näiteks on sündinud Rootsis või Saksamaal aga elavad Tais, Filipiinidel, Brasiilias vm soojemas ja meeldivamas kliimas, ning teevad enda elatamiseks peamiselt internetiülest globaalset äri, on minu hinnagul maailmas kümneid miljoneid.

Nende probleem, mida seni ükski riik pole täielikult ära lahendada suutnud on lihtne: nad ei taha registreerida ennast ega oma firmat kõrgete maksudega passiriigis, kuna nad seal ei ela ega tee ka seal äri. Samuti ei taha nad oma firmasid registreerida offshore ehk maksuvabades piirkondades nagu Seišellid, Marshalli saared,Vanuatu, Libeeria ,jt, sest sellesel puhul jääb nendest mulje kui maksudest kõrvale hoidjatest.

Kuid kuna nad ei ela üle 180 päeva oma kunagises koduriigis, ei ole neil ka sealset maksukohustust ja seega pole nad maksudest kõrvalehoidjad.

Seevastu ainuüksi Tais, kus sedasorti ekspatriaatideks (expatriates - ing.k.) nimetatud tegelasi resideerub sadu tuhandeid, pole neil mingit võimalust teha kohalikku legaalset äri ning kus internetipank on sisuliselt vaid koht oma kontojäägi takseerimiseks.

Sellist teenustepaketti vajavaid inimesi on maailmas hinnanguliselt kümneid miljoneid. Nad pole valdavalt miljonärid, vaid pigem ettevõtliku keskklassi esindajad, sageli start-up ettevõtjad. Nad jätavad erinevatesse offshore piirkondadesse täna inkorporeerimis -ja hooldustasudena 1-2 miljardit eurot aastas, umbes kolmandiku kogu offshore-teenuste globaalsest tulust. Kusjuures jätavad selle offshore piirkondadesse ilma erilise vaimustuseta.

Nende ühine vajadus on hoopis teistsugune: kui leiduks riik, mis ei oleks nö.maksuparadiis, vaid kus saaks oma firma registreerida näiteks 1000 eurose aastatasu vastu ja kus saaks boonusena kasutada kõiki ettevõtte teenidamisega seotud teenuseid.Et pilt oleks puhas, selge ja arusaadav.

Nendest ettevõtjatest ei saaks kindlasti mitte usinaid Eesti maksuresidente, vaid riigile nendelt saadav tulu piirdub fikseeritud aastase hooldustasuga. Mida aasta edasi, seda rohkem kasvab see nö. kodumaata inimeste hulk ennekõike nooremate , kuni 35 aastaste seas.

Ekspatriaadid on tehnoloogiaajastu trendiloojad, kellele maailm pole veel leidnud sobivat lahendust.

Eestil on olemas potentsiaal, millega seda segmenti positiivselt üllatada. Meil on olemas suurepärane e-pangandus, lihtne ja mugav e-ettevõtluskeskond. Üks parimaid maailmas.

Ja meil on e-residentsuse jagamise valmisolek. Kas ei võiks meid neid juba valmis tehtud asjakesi välja pakkude mitteresidentidest äriinimestele üle maailma?

Kolmekordne turistide arvu kasv

Kuid asja point poleks vaid neis 1-2 miljardis, mida riik tuluna maast üles korjata võiks. Iga Eesti pangas oma firmale konto avav välismaalane peab ka vähemasti korra siia reisima, näitama oma füüsilist nägu ja kohtuma pankuriga .

See pole vaese inimese nägu, kes siia sotsiaalsete hüvede järgi pressiks ning keda me ka väga ei oota. Pigem vastupidi.

Ja mis siis, et vaid esialgu saabutaks pealinna pangaasju ajama – paratamatult jäetaks siin olles raha nii hotellidesse kui restoranidesse, teletorni ja rõivapoodi.

Mõnest ekspatriaadist võib vabalt saada ka suurem Eesti fänn. Vene turu langusest tingitud turimisektori madalseisule tähendaks see kuni 10 miljonit täiendavat riigi külastust aastas.

Seda oleks 200-300% rohkem kui täna turiste Eestit väisab.

Ja mis kõige olulisem: kui me suudaks lõppude lõpuks pakkuda maailma innovaatilisematele kodanikele midagi tõeliselt vajalikku, suudaksime me ükskordgi panna ka teisi oma e-imedesse uskuma. Pealekauba saaksime ehk ka ise juurde uut indu täiendava lisaväärtuse loomeks.