Uue ajastu tiigrihüppe taga on sihikindlad ja geniaalsed juhid, kes tõestavad, et piiratud ressursid ei takista maailmatasemel innovatsiooni – vastupidi, need sunnivad meid olema nutikamad. Kuid riik seisab  silmitsi keerulise küsimusega: kuidas  panustada sadu miljoneid eurosid riigikaitsesse, kuid haridussüsteemi jooksvate kulude katteks napib vabu vahendeid? Vastus peitub riigieelarve strateegilises matemaatikas.

Riigikaitse uuestisünd -  kuhu kulub 300 miljonit eurot

Eesti kaitsevaldkond on teinud läbi fundamentaalse nihke. Rääkimata kaitseväe varustamisest on olemas kehtiv  riiklik strateegia, mis seob julgeoleku otseselt Eesti majanduskasvuga. Valitsuse võetud pikaajaline kohustus eraldada Ukraina toetuseks umbes 100 miljonit eurot aastas (0,25% SKP-st) on moodustanud kolme aasta peale kokku 300 miljoni euro suuruse strateegilise paketi.

Seda raha ei saadeta lihtsalt pangaülekandega riigist välja. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK) ametlikud andmed näitavad selle summa täpset jaotust:

90% ehk 270 miljonit eurot suunatakse Eesti kodumaisele kaitsetööstusele. Selle raha eest ostab riik kohalikelt ettevõtetelt mehitamata droone, droonivastaseid seadmeid, meditsiinivarustust ja sensorsüsteeme, mis saadetakse Ukrainasse. Tingimuseks on, et vähemalt 40% toote väärtusest peab olema loodud Eestis.

5% ehk 15 miljonit eurot läheb IT-koalitsiooni toetuseks. Eesti ja Luksemburgi juhitava alliansi kaudu hangitakse Ukrainale elutähtsaid side- ja IKT-seadmeid, tagamaks küberkaitset ja rindesidet.

5% ehk 15 miljonit eurot kulub Ukraina kaitseväelaste väljaõppele. See katab kütuse-, logistika- ja instruktorikulud Eestis ja liitlasriikides toimuvatel militaarkoolitustel.

Selle keerulise masinvärgi hankeprotsesse juhib RKIK-i peadirektor Magnus-Valdemar Saar. Tema ülesandeks on tagada, et salastatud ja strateegiliselt kriitilised ostud toimuksid kiiresti. 

Eesti Kaitse- ja Kosmosetööstuse Liidu (EKTL) esimees Taavi Veskimägi, tegevjuht Kalev Koidumäe ning klastrijuht Rene Ehasalu on loonud visiooni, kus see 270 miljonit eurot töötab tegelikult majanduse stimulatsioonina. Raha jääb Eestisse, arendab meie oma kõrgtehnoloogiat, loob töökohti ja maksutulu ning muudab Eesti militaartehnoloogia globaalsel turul ihaldusväärseks eksportartikliks.

Tõrvatilk  meepotis - hariduse jaoks ei jätkugi

Samal ajal, kui kaitsetööstus ehitab riigile toimivat  kaitsekilpikilpi, käib Haridus- ja Teadusministeeriumis töö Eesti tuleviku ja vaimse vundamendi nimel. Kurbust tekitab aga haridusminister Kristina Kallase tõdemus, et riigieelarves ei ole õpetajate uueks palgatõusuks ühtegi senti lisaraha. Kuidas on see võimalik olukorras, kus kaitsesse suunatakse sadu miljoneid?

Vastuolu tuleneb  ühekordse investeeringu ja püsikulu erinevusest. Ukraina abiprogramm on ühekordne ostutehing – kui riik ostab Eesti firmalt drooni, on tegu ühekordse kuluga, mis lepingu lõppedes kaob. Õpetajate palk on aga eluaegne püsikulu. Kui tõsta õpetajate töötasu alammäära soovitud tasemeni, nõuab see riigieelarvest igal aastal püsivalt ca 80–95 miljonit eurot lisaraha. Ja seda nagu pole kusagilt võtta.

Teiseks seab piirid ette riigieelarve struktuurne miinus (ca 4,4% SKP-st). Seadus keelab püsivaid tegevuskulusid ehk palku katta laenurahast, sest see viiks riigi pikaajalisse võlakriisi. Kuna majanduskasvust laekuvad uued maksutulud kuluvad automaatselt juba seadusega ettenähtud kohustustele (nagu pensionid), saaks õpetajate palka tõsta vaid teiste valdkondade (nt päästjate, politseinike) ulatusliku kärpimise või uute püsivate maksude kaudu.

Seda administratiivset ja finantsilist kaost tüürib kindlakäeliselt  ministeeriumi kantsler Triin Laasi-Õige, kelle ülesandeks on optimeerida olemasolevaid ressursse ajal, mil ootused on maksimaalsed. 

Operatiivsel tasemel toob ministeeriumisse tugevat kriisijuhtimise kompetentsi üldharidus- ja noortepoliitika asekantsler Vallo Koppel, kes juhib koolivõrgu korrastamist, et muuta süsteem efektiivsemaks ja vabastada raha seestpoolt.

Matemaatilise reaalsuse keskel hoiab ühiskondlikku debatti elavana Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) esimees Reemo Voltri. Õpetajate häälekandjana tuletab Voltri otsustajatele meelde, et haridus ei ole lihtsalt kuluartikkel, vaid riigi tähtsaim strateegiline ressurss. Tema vankumatu töö tagab, et pingeolukorras otsitakse reaalseid lahendusi ja sisemisi reforme, mitte ei lepita lihtsalt stagnatsiooniga.

Sünergia, mis viib riiki  edasi

Eesti praegune seis tõestab, et julgeolek ja haridus ei ole vastanduvad kuluread, vaid ühe mündi kaks külge. Ilma tugeva riigikaitseta pole meil maad, kus lapsi koolitada. Ilma maailmatasemel hariduseta pole meil aga insenere, kes ehitaksid järgmise põlvkonna kaitsetehnoloogiat, mis omakorda riigile tulu toob.

Tänu juhtidele nagu Veskimägi, Saar, Laasi-Õige, Koppel ja Voltri on Eesti näitamas maailmale, kuidas kriisiga mitte lihtsalt kohaneda, vaid see reaalseks tulemuseks pöörata. See on kogum paindlikkusest, innovatsioonist ja tulevikku vaatavast julgusest, mis ehitab Eestile ja Euroopale kindlat vundamenti järgmisteks kümnenditeks.