Ühel pool on ultratöödeldud toidu tootjad, kes kulutavad miljardeid, et muuta söömine vastupandamatuks. 

Teisel pool on ravimihiiglased, kes pakuvad nüüd miljardite eest päästerõngast – bioloogilist pidurit neile, kes on esimese lõksu langenud. See on nõiaring, kus toidutööstus loob probleemi ja farmaatsiatööstus müüb sellele lahendust.

Õnnepunkti disainimine

Toiduainetööstus ei tooda pelgalt süüa; see disainib biokeemilisi kogemusi. Toiduteadlaste püha graal on niinimetatud bliss point ehk õnnepunkt. See on laboratoorselt välja töötatud täpne soola, suhkru ja rasva kombinatsioon, mis viib inimese aju tasusüsteemi ekstaasi, kuid ei tekita kunagi püsivat küllastustunnet.

Selle valemi eesotsas on sool. Sool ei ole ainult maitsetugevdaja, vaid ka võimas söögiisu stimulaator. Kui me sööme looduslikku toitu, annab keha teatud hetkel märku, et toitaineid on piisavalt. 

Soolase ja ultratöödeldud toidu puhul seda bioloogilist pidurit ei teki. Vastupidi – soolane toit tekitab janu ja isu järgmise ampsu järele, sundides meid tarbima rohkem kaloreid, kui meie keha tegelikult vajab. Tulemuseks on globaalne ülekaalulisuse ja ainevahetushäirete epideemia.

Ravimitööstuse äri - hormooni matkimine

Kui ühiskond on aastakümneid tarbinud toidutööstuse isulõkse, on tagajärjeks olukord, kus inimese loomulikud täiskõhutunde signaalid on rivist väljas. Siin tuleb mängu ravimitööstus oma viimaste aastate suurima müügihiti - GLP1 retseptori agonistidega (nt semaglutiid ehk siis rahvakeeles Ozempic).

GLP-1 on looduslik hormoon, mida meie keha tulistab välja peale  söömist, et öelda ajule: "Ära õgi rohkem , kõht on täis." 

Kuna ultratöödeldud toit on selle süsteemi paljudel inimestel tuksi keeranud, süstitakse seda hormooni nüüd sünteetiliselt ja suurtes kogustes juurde. Ravim teeb täpselt vastupidist sellele, mida teeb soolane kiirtoit – see aeglustab mao tühjenemist ja lülitab ajus välja pideva paanika ehk näljatunde. Ehk siis lõigates  läbi just selle sama isu, mida toidutööstus on nii hoolikalt kasvatanud.

Majanduslik täiuslikkus, inimlik tragöödia

Küüniliseks  muudab selle pildi asjaolu, et mõlemad mänguosalised teenivad ülisuurt raha. Toidutööstus teenib kasumit sellest, et inimesed pistavad  palju ja kogu aeg. Ravimitööstus teenib astronoomilist kasumit sellest, et needsamad inimesed vajavad nüüd eluaegset ja kallist süstitavat imerohtu, et õgimist piirata.

Tegu on supertäiusliku turumajandusliku sümbioosiga, kus tarbija maksab kaks korda: esiteks toidu eest, mis teeb ta haigeks, ja teiseks ravimi eest, mis aitab tal selle toidu ihaldamist lõpetada.

Kas nõiaringist on väljapääsu

GLP-1 ravimid on kahtlemata päästnud paljude inimeste tervise ja elukvaliteedi, kuid need tegelevad vaid tagajärjega, mitte põhjusega. Seni, kuni meie toidukeskkond on disainitud meid üle söötma, jääb ühiskond sõltuvusse ravimitest, mis seda haiget isu piiravad. 

Tõeline lahendus ei peitu mitte uutes süstaldes, vaid toidulaua puhastamises eelkõige soolast ultratöödeldud toiduainetes ning naasmises päris toidu juurde, mis ei ole tulnud vabrikust ning  mida ei ole soola ja suhkruga meie vastu relvastatud.