Eesti riik, mis on tuntud oma arenenud digitaalse asjaajamise ja ülirangete riigihangete reeglite poolest, ei tohiks teoreetiliselt kanda kümneid miljoneid eurosid ettevõttele, millel puudub reaalne võimekus kaupa tarnida.

Kuidas on võimalik, et 4-miljardilise eelarve raames liigutatakse summasid viisil, mis meenutab 1990. aastate alguse "metsikut läänt" ja Siim Kallase aegset 10 miljoni dollari müsteeriumi? See põhjalik ülevaade analüüsib, kus lõppeb ametlik jutt, kus algab süsteemne korralagedus ning miks ei saa sellist tehingut panna vaid "kahe India tankisti" süüks.

Riigihangete juriidiline müür: Miks tehing tegelikkuses oli võimatu?

Nagu tähelepanelikud kodanikud ja finantsspetsialistid tabavalt märgivad, on Eesti riigivaraga ümberkäimine kaitstud mitmekordsete juriidiliste ja tehniliste filtritega. Tavalises olukorras on välistatud, et keegi teeb 70-miljonilise ostu huupi või kogemata.

• Komisjonid ja digiallkirjad: Iga suuremahulise hanke aluseks on hindamiskomisjon, mis koosneb juriidilistest, finantsilistest ja valdkondlikest ekspertidest. Iga hankedokument, tingimuste muutmine või lepingu lisa peab saama ametnike digiallkirjad. Väited, et dokumendid kadusid süsteemide vahele või jäid allkirjastamata, ei viita tehnilisele rikkele, vaid teadlikule möödahiilimisele kehtivatest protseduuridest. Lühidalt selge vale ja puhas hämamine.

  
  

• Mitmeastmelised finantslimiidid: Riigikassast või riigiasutuse kontodelt miljonite eurode väljamaksmine eeldab mitme inimese kinnitust (raamatupidaja, finantsjuht, asutuse juht). Süsteemides on seadistatud limiidid, mis blokeerivad automaatselt tehingud, mis väljuvad eelarvelistest raamidest või mille tagatised pole piisavad.

  
  

• NATO sertifikaadid ja turu läbipaistvus: Suurtükiväe laskemoona turg on rangelt reguleeritud. Liitlasriikide ametkondadel on täpne ülevaade reaalsetest tootjatest ja tehastest üle maailma. Tundmatu vahendaja kaasamine olukorras, kus iga mürsu päritolu ja kvaliteeti peab saama kontrollida, rikub militaarlogistika baasreegleid.

Riigikontrolli - RKIK süsteemne korralagedus kriisi varjus

Kui juriidiline süsteem on nii tugev, siis kuidas sai katastroof ikkagi juhtuda? Riigikontrolli auditi tulemused heidavad valgust tõsiasjale, et kriisiolukorda ja geopoliitilist survet kasutati ettekäändena reeglite lõdvendamiseks.

Kaitseministeeriumi valitsemisala finantsjuhtimises tuvastati puudusi, mis halvasid tavapärased kontrollmehhanismid:

1. Erandolukorra  kuritarvitamine: Vajadus toetada Ukrainat ja hankida mürske ajal, mil Euroopa tehased olid umbes, lõi olukorra, kus otsustajad hakkasid võtma riske, mida tavaolukorras peetaks kriminaalseteks.

   
   

2. Hoiatussignaalide ignoreerimine: Makseid jätkati ja uusi lepinguid sõlmiti ka siis, kui esimesed tarned olid juba näidanud tõsiseid tõrkeid või kohalejõudnud näidised osutusid praagiks.

   
   

3. Dokumentatsiooni lohakus: Auditi käigus selgus, et majandustehingute algdokumentide kättesaamine võttis aega kuid, mis näitab, et tagantjärele püüti süsteemi tekitatud auke kiirustades lappida.

Salapäraste variisikute illusioon

Avalikkusele pakutav narratiiv kahest kogenematust vahendajast (maaklerist), kes lihtsalt ei suutnud oma India lepingupartnereid kontrollida, on eksitav suitsukate. Tõelises rikutud ja vastutustundetus riigijuhtimises ei ole süüdi umbisikulised tankistid välismaal, vaid süsteemne ajupimedus kodumaal.

See väljendub olukorras, kus riigiasutus haarab kinni esimesest pakkujast, kes lubab defitsiitset kaupa, kontrollimata tema tausta, finantsvõimekust või reaalseid tehaselepinguid. Soov raporteerida poliitilist võitu (leping on allkirjastatud, raha on teele pandud) kaalub üles elementaarse finantshügieeni.

Kui tehing ebaõnnestub, jaotub vastutus laiali: minister viitab ametnikele, ametnikud viitavad poliitilisele survele ning lõpuks ei vastuta mitte keegi, samal ajal kui sajad miljonid eurod on liikunud kättesaamatutele vahenduskontodele.

Kooliraha või riisumine? Suur pilt 4 miljardi taustal

Kuigi matemaatiliselt võib väita, et Eesti miljarditesse ulatuva kaitse-eelarve kõrval on 70 milli teatud kooliraha või kogemuste omandamine riskantsel globaalsel militaarturul, ei nõustu Eesti avalikkus ja maksumaksja selle loogikaga. Kommentaariruumid ja sotsiaalmeedia on punased, inimesed on tigedad nagu herilased.

Maksumaksja jaoks ei ole 70 miljonit eurot statistiline viga. See on reaalne raha, mille kadumise tõttu peab riik tõstma makse, kärpima sotsiaaltoetusi või jätma investeerimata siseturvalisusesse. Rahva viha praeguste otsustajate suunal on otseses seoses ajaloolise mäluga: kui riigi raha liigutamine hakkab meenutama mineviku hämaraid tehinguid, kaob usaldus riigi institutsioonide vastu tervikuna.

Tõeline lahendus sellest kriisist väljumiseks ei ole vastastikune süüdistamine meedias ega rahvusvaheliste kohtuvaidluste taha pugemine. 

Vajalik on siseriikliku kriminaalmenetluse täielik läbipaistvus, mis ei keskendu mitte kaugete vahendajate süüdistamisele, vaid kaardistab punkt-punktilt iga Eesti ametniku ja poliitiku rolli antud skeemis , kes andis heakskiidu reeglite rikkumiseks ja lubas maksumaksja rahal udusse kaduda.