Samas paberil eksisteeriva vabaduse ja ühiskonnas tajutava reaalsuse vahel laiub sügav kuristik. Suur osa ühiskonnast tunnetab, et Eesti ajakirjanduse kaela ümber on pandud nähtamatu, kuid tugev kett, mis lubab häälekalt haukuda vaid ühes, etteantud suunas.

Kuidas on juhtunud, et vabas ühiskonnas on vaba ajakirjandus muutunud paljude silmis ideoloogiliselt homogeenseks monoliidiks? Vastus peitub riigipoolses meedia finatseerimises, peenemas kombinatsioonis turu koondumises, sotsiaalses surves ja toimetuste enesetsensuuris.

Kahe moguli monopol ja Tallinna kõlakamber

Eesti meediamaastik on unikaalselt väike ja kontsentreeritud. Praktiliselt kogu vana meedia turg jaguneb kahe suure meediakontserni – Delfi Meedia ja Postimees Grupp – vahel. Kui globaalses mastaabis tagab konkurents arvamuste mitmekesisuse, siis Eestis on see huvitaval kombel viinud vastupidise efektini.

Mõlema meediamaja kesksed toimetused asuvad Tallinnas ning nende personali värvatakse sarnasest sotsiaalsest ja hariduslikust keskkonnast. Tulemuseks on olukord, kus ajakirjanikud jagavad suures osas ühesugust maailmavaadet: nad on tüüpilised linnainimesed, liberaalsed, euroopameelsed ja suht progressiivsete väärtushinnangutega.

See sotsioloogiline ühetaolisus tekitab klassikalise kõlakambri efekti . Kui kogu toimetus mõtleb sarnaselt, ei teki koosolekutel küsimust, kas mõnda ühiskondlikku nähtust peaks äkki kajastama teise nurga alt. Peavoolu konsensusest erinev arvamus ei jää sageli kajastamata mitte pahatahtlikkuse tõttu, vaid seetõttu, et toimetuse väärtusruumis tundub see tagurlik või jabur.

Lubatud ja keelatud sihtmärgid ehk siis õiges suunas haukumine

Kriitika ajakirjanduse aadressil tabab naelapea pihta, kui vaadata, milliseid teemasid ja poliitilisi jõude käsitletakse vabade sihtmärkidena ning milliseid ümbritseb kaitsev kilp.

• Poliitiline kallutatus: Konservatiivsed ja rahvuslikud poliitilised jõud leiavad end meedias sageli preventatiivse kahtlustuse alt. Nende retoorikat lahti mõtestades ei piirduta pelga vahendamisega, vaid tekstidesse põimitakse moraliseeriv või naeruvääristav toon. Samal ajal kipub meedia valitsuskoalitsioonide kriitikas jääma tehnokraatlikule tasandile – arvustatakse Exceli tabeleid ja kommunikatsioonivigu, kuid mitte otsuste sügavamat ideoloogilist alust.

  
  

• Kultuurisõjad ja dogmad: Teemad nagu rohepööre, immigratsioon, seksuaalsete vähemuste grupid , perekonnamääratlused ja riiklik suveräänsus on peavoolumeedias saanud raamistuse, kus alternatiivseid argumente ei kaaluta võrdsetena. 
  
  

• Rohepöörde sotsiaalmajanduslikke valukohti või migratsiooniriske tõstatavaid eksperte kiputakse sildistama "populistideks" või "kliimaeitajateks", sulgedes sisulise debati enne selle algust.

Selline raamistamine loob avalikkuses õigustatud mulje, et ajakirjandusel on etteantud õige  kurss. Julgus kriitiliselt küsida on lubatud vaid siis, kui see toetab domineerivat narratiivi.

Tühistamiskultuur ja enesetsensuuri triumf

Kõige tugevam lüli ajakirjandust hoidvas ketis ei ole mitte väline surve, vaid enesetsensuur. Tänapäeva ajakirjanik ei karda riiklikku karistust, vaid omaenda kolleegide ja sotsiaalse ringkonna hukkamõistu.

Läänelik tühistamiskultuur on kanda kinnitanud ka Eestis. Kui ajakirjanik otsustab ujuda vastuvoolu – näiteks kirjutada artikli, mis seab kahtluse alla mõne progressiivse sotsiaalpoliitika või kaitseb kedagi, kes on meedia poolt juba süüdi mõistetud –, riskib ta sotsiaalse isolatsiooniga. 

Sotsiaalmeedia rünnakud, kolleegide viltused pilgud ja hirm maine kaotuse ees panevad ajakirjanikud valima turvalise tee.

Turvaline tee tähendab kirjutada seda, mis on toimetuse siseklannile vastuvõetav. See on mugavus-ajakirjandus, kus riskide võtmise asemel korratakse heakskiidetud dogmasid, hoides ketti täpselt nii pingul, et see kaela ei sooniks, kuid ei laseks ka liiga kaugele joosta.

Alternatiivmeedia sünd kui peegel peavoolule

See, et suurem osa ühiskonnast tunneb end meediapildist välja lõigatuna, on sünnitanud vastureaktsiooni. Portaalide nagu Objektiiv või Uued Uudised esilekerkimine, samuti sadade sõltumatute taskuhäälingute (podcastide) populaarsus ei ole juhus. 

Need on tekkinud otsesest nõudlusest selle info ja nende vaatenurkade järele, mida peavoolumeedia oma ideoloogilise filtri tõttu auditooriumile ei paku.

Kuigi peavoolumeedia püüab neid kanaleid sageli pisendada " äärmusluseks või eetrimüraks, on nende olemasolu ise kõige ehedam tõestus sellest, et suur meedia on oma ühiskondlikus rollis ebaõnnestunud. Ajakirjandus peaks olema ühiskonna peegel, kuid praegu peegeldab see vaid ühte, isehakanud eliidile meelepärast fragmenti.

Vabaduse illusioon

Eesti ajakirjandusvabadus on reaalsus, kui me defineerime vabadust kui sunni puudumist. Kuid see on illusioon, kui me räägime mõtte- ja arvamuste mitmekesisusest.

Kett, mis meediat ohjab, on punutud illusoorsest väärtusruumist, hirmust tühistamise ees ja turu monopoliseerumisest. Seni, kuni Eesti juhtivad toimetused ei suuda või ei taha vaadata väljapoole oma Tallinna-keskset poliitmulli, jääb meedia haukuma vaid ühes suunas. 

Ja ühiskond vaatab seda pealt, teades, et tõeline vabadus ei tähenda mitte õigust rääkida, vaid õigust rääkida midagi sellist, mida kõik teised juba kooris ei korda.