Erasektor on tavatöötajale turvalisem

Tavalise spetsialisti või ametniku tasandit vaadeldes ilmneb paradoks: riigi rahakotti näppiv riigiametnik on isiklikult mõnevõrra suurema riski all kui erasektori töötaja.

Riigiametniku tegevust raamistab Avaliku teenistuse seadus (ATS). Kui ametnik teeb hooletusest vale otsuse (näiteks tõlgendab valesti määrust ja maksab välja alusetu toetuse), on riigil õigus ja kohustus nõuda temalt sisse kahju, mis ulatub kuni tema kuuekordse kuupalgani. 

Näiteks 20 000-eurose kahju puhul tähendab see keskmise palgaga ametniku jaoks reaalset ja valusat isiklikku finantskaristust, mis võib ulatuda üle kümne tuhande euro.

Erasektori töötaja seevastu riigi ees otseselt ei vastuta. Kui tema halva otsuse tõttu (nt vigane tollideklaratsioon või valesti arvestatud maksukohustus) saab riik kahju, esitab Maksu- ja Tolliamet nõude ettevõttele, mitte töötajale. 

Töölepingu seadus (TLS) kaitseb erasektori töötajat väga tugevalt. Tööandjal on äärmiselt keeruline tõendada töötaja sellist süü astet, mis lubaks nõuda töötajalt kahju hüvitamist. Eksimuse korral jääb  reeglina kahju ettevõtte kanda ning riigi ees vastutab juriidiline isik, mitte eraisik oma isikliku varaga.

Küll  aga on tippjuhtide puhul pilt teine

Tõeline kontrast ja süsteemne ebavõrdsus avaldub aga juhtimistasandil. Kui reatöötajate puhul on kaitstum erasektor, siis juhtide puhul kehtib vastupidine reegel: riigisektori juht või poliitik tegutseb unikaalses mugavustsoonis.

Põhiseaduslik printsiip välistab poliitikute (ministrite ja Riigikogu liikmete) varalise vastutuse poliitiliste otsuste eest. Isegi kui minister kirjutab alla strateegiale või reformile, mis osutub riigile katastroofiliseks ja neelab miljoneid eurosid maksumaksja raha, on tema ainus karistus poliitiline – maine kaotus või ametikoha loovutamine. 

Tema vara ega pangakonto ei ole kunagi ohus. Sama kehtib suuresti riigiametite tippjuhtide kohta, kelle vastutusele seab ATS samuti kuue kuu palga lae, eeldusel, et tegu pole kuriteoga.

Erasektori juhatuse liikme maailm on sootuks teine. Äriseadustik kohustab juhti tegutsema korraliku ettevõtja hoolsusega . Kui erasektori juht teeb otsuse, mis rikub seadust või hoolsuskohustust – näiteks ettevõtte satub maksuvõlgadesse või ei kasuta riiklikke toetusi sihipäraselt – ei kaitse teda ükski selline vihmavari. 

Maksu- ja Tolliametil on õigus esitada juhatuse liikmele isiklik vastutusotsus. See tähendab, et üle 20 000-eurone maksuvõlg nõutakse sisse juhi isiklikust varast: autod, majad ja säästud. Erasektori juht vastutab maksumaksja ees oma isikliku heaoluga.

Süü suurus ja kriminaalne piir

Mõlemat sektorit ühendavaks ja võrdsustavaks lüliks on Karistusseadustik. Kui vale otsus ei ole pelgalt eksimus või äriline ebaõnnestumine, vaid tahtlik kriminaalkuritegu – näiteks altkäemaks, omastamine, soodustuskelmus või usalduse kuritarvitamine –, kaovad kõik eelised ja kaitsekilbid. 

Niipea kui tegu on tõendatud kuriteoga, vastutavad nii minister, riigiametnik, erasektori juht kui ka töötaja võrdselt: täies ulatuses, piiranguteta ja kogu oma isikliku varaga. Riik esitab tsiviilhagi ja kohtutäitur realiseerib süüdlase vara maksumaksjale tekitatud kahju hüvitamiseks.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes on vastutuse süsteem Eestis üles ehitatud asümmeetriliselt. Süsteem kaitseb riigisektori juhte juhtimisparalüüsi eest – et riik ei jääks hirmust isikliku vara kaotuse ees seisma. 

Samas erasektori juhtidele sellist luksust ei lubata; nemad peavad riigile tekitatud kahju (eelkõige maksukahju) korral vastutama oma isikliku varaga . 

Reatöötajate tasandil on  aga  erasektori paindlikkus ja tööõigus loonud üksikisikule turvalisema keskkonna kui riigiaparaat oma ametnikele.