Kui usaldus süsteemi vastu mureneb, asendub õigusriigi stabiilsus ühiskondliku hirmu, nördimuse ja haavatavustundega. Juhtumid, kus võimuesindajad ületavad rängalt oma volituste piire või langevad naiivselt kuritegevuse ohvriks, ei ole enam üksikud erandid, vaid viitavad sügavamale kriisile ühiskonna juhtimises.

Üheks jahmatavamaks näiteks riigi mainet tabanud löökidest on Harju maakohtu tsiviilkohtunik Reena Lemberiga seotud intsident Tallinna vanalinnas. Avalikkust vapustas uudis, et kohtunik osutas politseinikele vastupanu, solvas neid ja hammustas patrullpolitseinikku. Prokuratuur alustas juhtunu osas kriminaalmenetlust vägivalla kasutamise tõttu võimuesindaja vastu. Sündmus, mida pealtnägijad filmisid, paneb küsima, kuidas saavad kodanikud usaldada õigusemõistmist, kui kohtunikud ise käituvad tänavamürgeldajatena. Pilpad õigussüsteemi mainest on laiali ja usalduskriis süveneb.

Selle skandaali kõrval kahvatub aga traagiline juhtum Kose vallas, kus politsei kiirreageerijad lasid oma koduhoovis maha 65-aastase mehe. Kuigi mees käitus agressiivselt ja hoidis käes jahipüssi, selgus hiljem, et relv ei olnud laetud. Ringkonnaprokuratuur on algatanud juhtunu uurimiseks kriminaalmenetluse võimuliialduse paragrahvi alusel. 

See traagiline surm sunnib küsima: kas meie eliitüksuste väljaõpe on suunatud deeskaleerimisele või on päästikule vajutamine muutunud liiga kergekäeliseks? Kodanik peaks oma koduhoovis tundma end kaitstuna, mitte langema politseikuulide ohvriks.

Ametnike omavoli ja piiride kompamine ei piirdu vaid füüsilise vägivallaga. Õõvastust tekitavad ka teated sellest, kuidas Maksejõuetuse teenistuse ametnik hiilib ööpimeduses pankrotivõlgniku erakinnistul, teostades varjatud "luuramist". Selline öine nuhkimine riivab sügavalt põhiseaduslikku kodu puutumatuse õigust. 

Kui riigiametnikud hakkavad ilma seadusliku aluseta öösiti kodanike akende taga luurama, oleme astunud ohtliku sammu politseiriigi suunas, kus eraelu puutumatus on vaid tühine sõnakõlks paberil.

Süsteemi haavatavust ja kontrolli puudumist demonstreerib ilmekalt ka hiljutine kultuurivaldkonda tabanud katastroof. Eesti Kunstnike Liidult peteti telefonikõnedega välja ligi 700 000 eurot, mis oli mõeldud loometoetusteks ja kunstnikupalkade maksmiseks. 

Kelmid tinistasid liidu pearaamatupidajat väitega, et ta osaleb politsei salaoperatsioonis. Kuigi politsei võttis kaks kahtlusalust Maardus vahi alla, on suurem osa rahast välismaale viidud. 

See juhtum paneb küsima, kus oli maksumaksja rahast elava organisatsiooni finantskontroll ja kuidas saab avalikku raha liigutada pelgalt manipulatiivse kõne peale?

Riiklikult toetatud liit on nüüd sunnitud oma kohustuste täitmiseks vara müüma ja laenu kaaluma.

Kõik need sündmused koonduvad suurema ja veelgi hirmutavama narratiivi alla: kriitikute sõnul võtab prokuratuur riigis võimu üle. Ühiskonnas ja poliitilistes ringkondades levib üha enam arvamus, et prokuratuur ei ole enam pelgalt süüdistuse esindaja, vaid iseseisev poliitiline jõud, mis juhib riiki läbi valikuliste kriminaalmenetluste ja meediasõdade. 

Kõrge profiiliga kaasused, kus kriminaalasjad ajastatakse poliitiliste murrangute hetkedele, on pannud paljud analüütikud tõdema, et reaalselt valitseb riiki "kaporatuur". 

Kui prokuratuur suudab dikteerida poliitilisi arenguid ja kukutada valitsusi, tõrjudes kõrvale nii kohtu rolli kui ka demokraatlikult valitud parlamendi, on meie demokraatia tõsises ohus.

Eesti on jõudnud teeristile. 

Kui me lubame kohtunikel politseinikke hammustada, kiirreageerijatel koduhoovides inimesi maha lasta, ametnikel öösiti eraomandil luurata, suurtel liitudel sadu tuhandeid eurosid kelmidele kinkida ja prokuratuuril riigipööret korraldada, kaotame õiguse nimetada end lääne kultuuriruumi kuuluvaks toimivaks õigusriigiks. 

On viimane aeg nõuda institutsioonidelt ja organisatsioonidelt täielikku läbipaistvust, pädevust ning vastutust, enne kui anarhia ja ametkondlik suutmatus lõplikult võidavad.