See trend ei ole juhuslik eksitus, vaid riigiaparaadi teadlik ja strateegiline valik, mis teenib menetlusliku mugavuse, tõendamiskoormise vähendamise ja riigikassa huvide eesmärke. Tulemuseks on aga ettevõtluskeskkonna ebakindlus ning karistusõiguse põhiprintsiipide murenemine.

Kaks eri maailma: tulu mittedeklareerimine vs. kuritegeliku tulu legaliseerimine

Õigusteoreetiliselt on piir selge:

• Maksukuritegu tähendab seadusliku majandustegevuse käigus tekkinud kohustuste varjamist või riigi tagant varastamist (näiteks käibemaksupettused või tulu mittedeklareerimine).

  
  

• Rahapesu eesmärk on aga väljaspool seaduslikku majandust (narkokaubandus, korruptsioon, relvaäri) teenitud "musta" raha päritolu varjamine ja selle paiskamine legaalsesse ringlusesse.

Eestis on aga viimasel aastakümnel hakatud igasugust deklareerimata tulu või maksusäästlikku skeemi peaaegu automaatselt sildistama rahapesuks. Kui ettevõtja optimeerib makse viisil, mida Maksu- ja Tolliamet (MTA) peab tagantjärele lubamatuks, ei ole tegemist narkoäri tulu legaliseerimisega. Ometi käivitub riiklik masinavärk sageli täie rangusega just rahapesu sätete alusel.

Miks Eesti õigussüsteem seda sihilikult teeb, eirates Euroopa Liidus õiguspõhimõtteid?

Peamine põhjus peitub menetluslikus ja tõenduslikus mugavuses. Saab kohe tugevalt ära sildistada, kuna rahapesu kõlab kaasajal oluliselt rammusamana kui maksupettus.

Maksukuriteo tõendamine on keeruline, detailirohke ja nõuab spetsiifilist majandusanalüüsi. Tuleb tuvastada täpne kahju suurus, tahtlus ning tehingute tegelik majanduslik sisu. Rahapesu (KarS § 394) pakub uurimisorganitele aga oluliselt laiemaid ja agressiivsemaid tööriistu.

Esiteks võimaldab rahapesu ettekäände kasutamine vara kohest arestimist pikaks ajaks, ilma et riik peaks lõplikult tõendama põhikuriteo üksikasju. Ettevõtja finantsiline halvamine sunnib teda sageli riigiga kokkuleppele minema, mis säästab prokuratuuri vaevast asja kohtus lõpuni tõendada ja kohtutest läbi loksutada.

Teiseks on Eesti seadusandluses ja kohtupraktikas juurdunud põhimõte, et rahapesu on avatud kataloogiga kuritegu, kus eelkuriteo, milleks sobib hästi ka maksupettus, täpne koosseis ei pea olema lõpuni detailiseeritud. 

See loob olukorra, kus riik saab süüdistatava nurka suruda ainuüksi kahtlase rahavoo põhjal, tõlgendades tavapärast äritegevust ja sellega kaasnevat maksuvaidlust kriminaalseks skeemiks.

Poliitiline surve ja poksikoti efekt

Eesti on viimase kümnendi jooksul elanud üle mitu suurt rahvusvahelist pangandus- ja finantsskandaali. Rahvusvaheliste institutsioonide (nagu MONEYVAL) ja Euroopa Liidu surve on sundinud Eestit näitama end karmi ja resoluutse rahapesuvastase võitlejana. 

Kuna reaalseid piiriüleseid organiseeritud kuritegevuse võrgustikke on raske tabada, on riigiaparaat suunanud oma efektiivsuse innuka näitamise kohalike ettevõtjate vastu. Maksuküsimuste upitamine rahapesu tasemele võimaldab uurimisasutustel raporteerida edusammudest ja suurtest numbritest võitluses finantskuritegevusega.

Tagajärjed õigusriigile ja majandusele

Valdkondade  ja seadustega teadlik sogamine ei ole lihtsalt ohutu juriidiline mäng. Sellel on laastavad tagajärjed:

1. Süütuse presumptsiooni murenemine: Tõendamiskoormis nihkub hiilivalt süüdistatavale, kes peab hakkama tõendama oma seadusliku äri puhtust, mitte riik ei tõenda kuritegelikku päritolu.

   
   

2. Majanduslik ülereageerimine (de-risking): Pangad, hirmutatuna riiklikust järelevalvest, sulgevad kergekäeliselt kontosid ja blokeerivad tehinguid pelgalt maksuerisuste või ebatavaliste äritehingute tõttu, pidades neid ennetavalt rahapesuks.

   
   

3. Karistusõiguse proportsionaalsuse kadumine: Maksuvaidlus, mis peaks lahenema haldusmenetluses või mõõduka rahalise karistusega, muudetakse raskeks finantskuriteoks, mis hävitab isiku maine ja äri jäädavalt.

Ettevaatust tulega mängimisel!

Maksuküsimuste ja rahapesu teadlik ühte patta panemine Eesti õigussüsteemis teenib riigiaparaadi lühiajalisi huve: see tagab lihtsamad süüdimõistmised, kiirema vara arestimise ja näilise edu rahvusvahelises statistikas. 

Pikaajaliselt õõnestab selline tegevus aga Eesti usaldusväärsust õigusriigina. Seni, kuni süsteem eelistab menetluslikku mugavust sisulisele õiglusele, võib iga Eesti ettevõtja saada potentsiaalseks rahapesijaks pelgalt seetõttu, et riik tõlgendab maksu- ja rahapesuõigust meelevaldselt.