13.11.2026
Maksejõuetuse teenistus kui tüüpiline pseudoamet
— Raul Pint
Riigi eelarvekriisi foonil on üha teravamalt kerkinud esile küsimus riigi rollist ettevõtete makseraskuste ja pankrottide lahendamisel. Kui maksejõuetusteenistus riigi käepidendusena esitleb ennast meedias üliagaralt kui hädavajalikku armeed pahalaste vastu, siis praktikas paistab pilt kriisijuhtide, pankrotihaldurite ja kohtunike jaoks hoopis miski muusugune.
Teenistuse loomisest alates on kriitikud, sealhulgas allakirjutanu, valjuhäälselt viidanud asjaolule, et tegemist on kunstliku parasiitstruktuuriga, millel ei ole mingit reaalset ega eesmärki vaid mis lihtsalt põletab maksumaksja raha ning protsessiosaliste töötunde.
Kusagilt ei paista mitte mingisugust mingilgi majanduslikul viisil mõõdetavat tulemit.
Üks keskseid maksejõuetuse teenistuse käivas kriitikas puudutab juba selle asutamise tagamaid ja institutsionaalset vajadust. Kriitikud eesotsas autoriga on järjepidevalt juhtinud avalikkuse ja riigi tähelepanu asjaolule, et Eesti riigil oli juba enne 2019. aastat olemas vägagi efektiivne masinavärk pankrotiasjade ja majanduskuritegude menetlemiseks. Kohus, Maksu- ja Tolliamet ning Politsei- ja Piirivalveamet omavad pea täiuslikke hoobasid, eelarvet ja professionaalseid uurijaid, et uurida ja menetleda kõikvõimalikke kõrvalekaldeid edukast ja tavapärasest majandusest nagu näiteks maksupettused, varade kantimised, tahtlikud võlgade tekitamised jne.
Sellisel foonil oli maksejõuetusteenistuse tekitamine täielik juba olemasoleva toimiva ökosüsteemi dubleerimine. Imeliku nimega asutus tekkis tõenäoliselt mitte reaalsest turuvajadusest, vaid teatud kitsa grupi soovist luua teatavatele valitud isikutele mugavad ja kõrgelt tasustatud ametikohad riigipalgal. Tulemina on tekkinud olukord, kus vastava teenistuse ametnikud peavad oma eksistentsi ja eelarve õigustamiseks pidevalt korraldama erasektori vastu nii juriidilisi kui ka meediarünnakuid.
Algse eesmärgi ehk siis pankrotimenetluste efektiivsemaks muutmise asemel on selle (pseudo- ? ) teenistuse pankrotiprotsessi sisse kudumine hoopis kogu masinavärki aeglustanud. Kohtunike, likvideerijate ja pankrotihaldurite vaatenurgast on protsessid muutunud venivateks ja niigi konfliktsesse töökeskkonda on lisandunud täiendav ärritaja. Menetlustesse on lihtsalt loodud juurde täiendav bürokraatide kiht, kes ei mingisugust lisandväärtust, vaid nõuab pidevalt protsessiosalistelt erinevaid aruandeid ja selgitusi.
Samas tekitavad pikad ja kiuslikud järelevalvemenetlused võlausaldajale olukorra, kus pankrotivara säilimine ja kiire realiseerimine on häiritud. Selleni välja, et pankrotis oleva ettevõtte vähenegi järelejäänud vara kulub asjatamisele ja riikliku aparaadi toitmisele, mitte ei jõua reaalselt võlausaldajateni.
Kui elukutselise kriisijuhi eesmärk on kinnijooksnud ettevõte võimalusel restruktureerida või pillid kiirelt kotti panna, siis selline hüperbürokraatlik lähenemisviis keskendub peamiselt patuoinaste otsimisele ja ning nende piinamisele, mis omakorda ei aita mingil viisil kaasa käesoleva protsessi lõpetamisele ja majanduse elavdamisele tervikuna..
Lisaks sellele on kujunenud ohtlik tendents , kus erinevad riigiasutused kasutavad tasulist meediat ja hästimakstud suhtekorraldajaid professionaalsete ettevõtete likvideerijate ja kriisijuhtide osas halvamaitselise või kriminaalne kuvandi loomiseks. Nii näiteks autasustatakse neid meelevaldselt terminitega nagu firmamatja või pankrotimeister .
Ettevõtte likvideerimine millisel iganes viisil on sageli ainus mõistlik ebaõnnestunud majandustegevuse lõpetamise viis. Kui riigiametid nagu MJT ja MTA asuvad valdkonda valimatult ründama kõikvõimalikel viisidel, rikutakse sellega oluliselt ettevõtlusvabadust ja turu isereguleerimise võimekust. Tegemist on olukorraga, kus riik püüab jätta trummipõrina saatel muljet tõhusast tööst, võideldes tagajärgedega ebaõnnestunud äride sulgemisel. Samas pigistades silma kinni faktorite ees , mis järjepidevalt on üha enam hanguva majanduskeskkonna põhjustanud. Näiteks võib tuua maksukoormuse, riigi raketina kihutava laenukoormuse ja meeletu maksuraha raiskamise vähkkasvajana leviva avaliku sektori nuumamisel.
Tegemist pole kaugeltki mitte allakirjutanu isiklike luuludega. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja tegi ametliku ja avaliku pöördumise justiits- ja digiminister Liisa Pakostale. Elupõlised pankrotihaldurid on väljendanud sügavat nördimust selle üle, et maksejõuetuse teenistus ületab oma volitusi, teostades nende üle seadusevastaselt erinevat põnevat järelevalvet ja otsib rikkumisi seal, kus neist haisugi pole.
Maksejõuetuse teenistus on paisunud repressivorganiks, mis üritab allutada oma kontrollile kogu valdkonda, sõites üle nii vaba kapitalismi algtõdedest kui ka seni kehtinud õiguslikest ning eetilistest piiridest.
Lisaks sellele üritas MJT 25.09. 2026 eksitada meedia vahendusel peaministrit ja avalikkust väitega, et pankrotipesades ja igasugu muudes salapaikades on peidus 18 miljardit eurot salaraha, mille väljakaevamisele tuleks viivitamatult asuda. Selleks polekski olnud vaja muud kui anda teenistusele piiramatud volitused, lisaeelarve ning kehtestada maksejõuetusmaks. Kiiduväärt fantaasia riigiametniku poolt )
Ühe järjekordse ameti ehk antud juhul MJT ülalpidamine on maksumaksjale suur ja mõttetu kulu, arvestades asjaolu, et see ei tooda mitte mingisugust reaalset lisaväärtust.
Seni kuni teenistuse peamiseks saavutuseks on bürokraatia kasv, menetluste venimine ja konfliktid valdkonna praktikutega, on tegu riigi poolt maksumaksja rahaga toidetud struktuuriga, mille reaalne kasu Eesti majanduse tervisele on olematu.
