Siiski viitavad viimaste aastate psühhoneuroendokrinoloogia uuringud üha selgemalt faktorile, mida sageli eiratakse: naise püsivale emotsionaalsele seisundile. Krooniline ärrituvus, vimm, tigedus ja vaenulikkus ei ole pelgalt iseloomuomadused või halb tuju, vaid võimsad biokeemilised protsessid, mis suudavad naise organismi otseselt rasvumisele tõugata.

Kortisoolitorm ja kõhupiirkonna rasvumine

Kui inimene kogeb pikaajalist viha, kibestumust või tigedust, viibib tema keha omamoodi biokeemilises häireseisundis. Ajuripats ja neerupealised ei tee vahet reaalsel füüsilisel ohul ja pikaajalisel vaimsel rahulolematusel. Mõlemal juhul vallandub kehas elupäästev, kuid kroonilisena laastav režiim, mida juhib stressihormoon kortisool.

Keskeas on naise organism kortisooli mõjudele erakordselt tundlik. Kuna munasarjade tegevus taandub ja naissuguhormooni östrogeeni tase langeb, kaob naise kehalt looduslik biokeemiline kaitsekilp stressi vastu. 

Kortisooli püsiv kõrgtase veres annab organismile ühemõttelise käsu: ainevahetus tuleb aeglustada ja energiat tuleb hakata maksimaalselt säästma. Mis veelgi ohtlikum – kõhupiirkonnas asuvatel sügavatel rasvarakkudel ehk viskeraalsel rasval on kuni neli korda rohkem kortisooliretseptoreid kui nahaalusel rasval. 

See tähendab, et kroonilisest tigedusest ja õelusest tingitud hormonaalne foon suunab uued rasvavarud otse siseorganite ümber ja kõhule, tekitades stressikõhu, millest on pelgalt dieediga peaaegu võimatu vabaneda.

Veresuhkru kõikumised ja näljased rakud

Pidev ärritumine hoiab sümpaatilist närvisüsteemi ehk võitle või põgene režiimi pidevalt aktiivsena. Selleks, et valmistada keha ette näiliseks lahinguks, annab adrenaliin ja kortisool maksale käsu vabastada vereringesse kiireks kütuseks mõeldud glükoosi ehk suhkrut. Kuna keskealine naine oma argipäevases vihas reaalset füüsilist võitlust ega ränka põgenemist ette ei võta, jääb see suhkur verre lihtsalt ringlema.

Keha on sunnitud tootma suuri koguseid insuliini, et veresuhkru tase taas normi saada. Pikaajaliselt viib see nõiaring insuliiniresistentsuse tekkimiseni – seisundini, kus rakud muutuvad insuliini suhtes tundetuks ja keelduvad suhkrut energiaks vastu võtmast. 

Kuna rakud jäävad nälga, saadab aju välja paanilisi signaale kiirete süsivesikute ja suhkru tarbimiseks. Tulemuseks on emotsionaalne söömine, kus viha, solvumist ja tigedust hakatakse märkamatult leevendama lohutustoiduga (šokolaad, koogid, rammusad suupisted) ja ka mõne veinipudeliga igal õhtul.

Psühholoogiline kaitsekiht ja andestamise biokeemia

Lisaks puhtalt hormonaalsetele mehhanismidele mängib rolli ka sügav psühhosomaatika. Terapeudid ja psühholoogid täheldavad sageli, et pikaajalise kibestumuse, trauma või tigeduse all kannatavad naised kasvatavad endale ümber füüsilise "kaitsekihi" ehk rasvkoe. 

See toimib alateadliku kilbina vaenuliku välismaailma vastu. Kuna tigedus ja öelus blokeerivad ajus heaolu- ja naudinguhormoonide ehk siis serotoniini ja dopamiini tootmist, muutub toit koos alkoholiga  ainsaks kiireks ja kättesaadavaks lohutuse allikaks.

Seetõttu ei anna keskeas traditsioonilised kaalualandamise meetodid tihti tulemust, kui nendega ei kaasne emotsionaalne suurpuhastus. Negatiivsetest mõttemustritest vabanemine, stressijuhtimine, andestamine ja sisemise rahu leidmine ei ole pelgalt vaimsed praktikad – need on reaalsed füsioloogilised tööriistad, mis langetavad kortisooli taset, taastavad insuliinitundlikkuse ja avavad rakutasandil lukustatud rasvavarud. 

Ilma emotsionaalse tasakaaluta võitleb keha iga kalori säilitamise eest, pidades viha, tigedust ja öelust märgiks käimasolevast kriisist, kus ellujäämiseks on vaja rasvavarusid koguda.